Sõnale juuni leiti 62 luuletust (pop)
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Finiš
Siis kui viimnepäev (aktus) koidab,
inimlastel meel(etus) loidab.
Tormlevad lill'tega õnnitlushordid,
keele peal võltspaatoslikud akordid.
Soovivad edu ja soovivad õnne,
puistavad määratuid pisaraid kõnne.
Ülistab terve sugulaskoor:
"Milline õnn on olla veel noor!"
Ei tea nad miskit protsessi sisust,
Ütlevad vaid: "Nüüd pääsed sa risust!"
Kleite nad vahivad pärani sui.
Kui ütlen, et vahust mul täitsa --- suva,
seisab kond tagajalul täitsa jahmununa
-----------------------------------------kuna
milleks meile sisu, mõte ja tuum?
Näi .....
Kuis kiirustame…
Kuis kiirustame.
Lumi juba läinud,
öödläbi pahvab linde üle maja.
Aprilli lõpp, see purdeületaja
ei väärata ja juba ongi läinud
ta lokkavasse maisse.
Liblehaaval
mu sisse kasvab kõrge juunirohi
ja õitseb.
Nõnda päevatera haaval
teen tasa nägemata kevadeid.
LehMaasikas
Suvel, kui väljas on ilusad ilmad
Sõidan ma maale ja teel
Kohtan ma lehma, kel kurvad on silmad
Ja peale selle tal veel
On lausa hiiglaslik keel
Segamatult vasikas mälub
Ja õnneks ei vaja ta muud
Ta mäletseb otse maasikavälul
Täis magusaid marju ta suu
Just lõppemas on juunikuu
Õitsnud võilille ebemeid sajab
Ja paplite vatti puult
Kärbseid sabaga eemale ajab
Ja kõrvadega teeb tuult
Ta mõjub nii siiralt ja truult
Mulle tervituseks ammub
Ehe agraarne idüll!
Mullegi ju maitseks mammud
vahukoorega küll...
Miks on su silmad siis märjad,
Nii klaasjad ku .....
Värska
Värska, mu kallis ja õnnelik maa,
avali hingega ruttan sul vastu.
Südamepõhjani armastan ma
su ilusat loodust ja kaunist agu.
Rõõmust ja õnnest siin sulab mu süda,
puhkab mu hing, lauldes sulle kiitu.
Ei ole siin üldse tänavamüra,
sel kohal ma näen vaid rõõmu ja pidu.
Põõsastel kaunilt siristab linde,
päike nii kirkalt sillerdab veel.
See võlukoht jääb mulle alati meelde,
sest hinge täidab siin heameel.
Värska... kui särab siin õnnest mu nägu,
ja head saatus mulle ennustab kägu.
/13. juuni 2014.a./
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Hea nali
Juunikuu lumi ei tee nalja,
ajab kananaha ihule palja.
Ei ma õlut sisse kaani,
suve lõpuks joo või maani.
Nõnda kiirelt möödubki see suvi,
vahel loojalgi lahti mõni kruvi.
Ta ei tunne vist me vastu huvi.
Vahest hülgama pean Eesti elu,
lõuna poolegi reisida on hirm
seaalsed lahingud võtavad peast tuju,
mis saab kui sealgi jahe on ilm
seda kõike ei taha näha mu silm.
Parem küdema panen kodus vana sauna
külaliste jaoks kataks ka laua.
Sadagu siis suvel taevas kas pussnuge
me lähedaste juurest otsime omale tuge.
Energialaks kohvi asemel
Sisenen oma toast kööki
till pikalt all ripub
hommikul vaja kohvi ja sööki
kaks silma kinni minema kipub;
ja siis jalga halvas valuläve
sest selle varbad kõik ära lõin
pauguga vastu ukseläve
peas 7 maad ja merd ära nägin;
silme eest on must
verd haavast välja niriseb
jäi takistus ette ei tea kust
ning nii maja mu raevust väriseb;
"AIA FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK - TÜRA!!!"
täna tööle ei lähe, varbad on pahupidi
lõugamisega tekkis seina mõra
ja kuidas SEE nii juhtuma pidi?!;
see hoop äratas mu täielikult
hommikul nii kui ükskõik .....
Märts AD 2022
Ukrainast ei pääse me niipea ei üle ega ümber. Nii on. Seepärast ka need, mõneti ehk pikad luuletused. Palun vabandust!
Lõpus tasakaalustab neid teistsuguse maailma olemine. Olge hoitud!
31. märtsil Eestis
veel linna kohal sireenidest
tükkideks kärisenud pole
õhtune taevas
mürskudest põllu kohal
võpatudes lõhatud
kordi ja kordi vaikust
lakanud lumme pole
mu kodutalus
räästate hele tilkumine
anna andeks mulle hing
sinugi pannud olen
üleni valutama
šokist palutama
rahu järgi kõrbena
janunema
süda sinust sõda jättis
linnade a .....
August
Suvel kolm on nime; juuni, juuli, august,
nagu heal lapselgi on mitu nime.
Täna suvi kannab nime august,
august küpseid õunu pakub meil,
kostitab meid marjadega aias,
ploomipuud on maitsvaid ploome täis.
August rohkelt kukeseeni jagab,
samblikust neid palju leida võib,
saab ka kivipuravikke uhkeid,
kübarast nad ära tunda võid.
August tuletab meil meelde,
et varsti saabub tarkuse kuu,
see ta sõbrke september,
kirjus kleidis pruut ja uhiuus.
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni