Sõnale juuni leiti 61 luuletust
Kesköine trall
Sõitsin Grillfestile
mis on juunikuu esmane pidu
tuleb seal rahvast mestile
kui oled purjus, oled paras idu;
mingi pikk nolk värava ees mölises
ise karjus ja vihasas edasi
kui mööduja vastu naakles
sest tüütu möla teeb sedasi;
lahkus tema, jäin vahele mina
kes irvitas olukorra üle
polnud pannud tina
aga valmis andma kere peale;
sest minuga huias ta nüüd
mõtlesin, et kas meelega tahab olla kuri
ei jää ta vait, ei tunne ma süüd
kui pooleks murdnud tatika kõri;
see ta õnn, et sõbrad kohal
kes teda eemal ka minust hoidsid
saanud tunda minu viha oma nah .....
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend
Judas Priest
Pühapäeval Sakku tormasin
rahvaga ukse taga seisin
et saaks sisse templisse
mis avab ukse hevimuusika maagiasse;
sain T - särgi ja hängida
ning lava ees tantsida
koos teistega meistrite ees
kus põleb see võimas leek mu sees;
pole vahet, kui vana või noor
energiast vappus maakoor
mul sellist emotsiooni pole olnud eal
isegi Kristjan Jõekalda oli seal;
need pool sajandit, mõtle vaid
kui kohal olid, sa tunda said
mis tähendab Halfordi häälevägi
iga õnnis hing teda nägi;
minu suvi algas siis
kui kuupäev oli Juuni viis
metallist jumalad saabusid
oma raskeid .....
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
Õpsi lemmik
Jäin laua all onamisega vahele
õps pilgutas silma ja ütles:
"Võta aega peale tunde meile kahele"
ja pole aimu enne, mis ta mõtles;
päev läkski ruttu mööda
ning sisse mu kaunitar siis astus
neelasin alla ta sööda
kui jalad harki maha istus;
pole ei pesu jalas
ega rinnahoidjat ees
"oled olnud ulakas poiss", ta sõnas
sest uudishimust ma noor mees;
bioloogia on mu lemmiktund
õps end mu lauale pikali ajas
näen nagu und
kuidas mind ta nii vajas;
üles ja alla
maha ja taha
laseme oma tunded valla
noorema mehega see pole paha;
1 juuni pol .....
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
Märts AD 2022
Ukrainast ei pääse me niipea ei üle ega ümber. Nii on. Seepärast ka need, mõneti ehk pikad luuletused. Palun vabandust!
Lõpus tasakaalustab neid teistsuguse maailma olemine. Olge hoitud!
31. märtsil Eestis
veel linna kohal sireenidest
tükkideks kärisenud pole
õhtune taevas
mürskudest põllu kohal
võpatudes lõhatud
kordi ja kordi vaikust
lakanud lumme pole
mu kodutalus
räästate hele tilkumine
anna andeks mulle hing
sinugi pannud olen
üleni valutama
šokist palutama
rahu järgi kõrbena
janunema
süda sinust sõda jättis
linnade a .....
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Hea nali
Juunikuu lumi ei tee nalja,
ajab kananaha ihule palja.
Ei ma õlut sisse kaani,
suve lõpuks joo või maani.
Nõnda kiirelt möödubki see suvi,
vahel loojalgi lahti mõni kruvi.
Ta ei tunne vist me vastu huvi.
Vahest hülgama pean Eesti elu,
lõuna poolegi reisida on hirm
seaalsed lahingud võtavad peast tuju,
mis saab kui sealgi jahe on ilm
seda kõike ei taha näha mu silm.
Parem küdema panen kodus vana sauna
külaliste jaoks kataks ka laua.
Sadagu siis suvel taevas kas pussnuge
me lähedaste juurest otsime omale tuge.
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Värska
Värska, mu kallis ja õnnelik maa,
avali hingega ruttan sul vastu.
Südamepõhjani armastan ma
su ilusat loodust ja kaunist agu.
Rõõmust ja õnnest siin sulab mu süda,
puhkab mu hing, lauldes sulle kiitu.
Ei ole siin üldse tänavamüra,
sel kohal ma näen vaid rõõmu ja pidu.
Põõsastel kaunilt siristab linde,
päike nii kirkalt sillerdab veel.
See võlukoht jääb mulle alati meelde,
sest hinge täidab siin heameel.
Värska... kui särab siin õnnest mu nägu,
ja head saatus mulle ennustab kägu.
/13. juuni 2014.a./
LehMaasikas
Suvel, kui väljas on ilusad ilmad
Sõidan ma maale ja teel
Kohtan ma lehma, kel kurvad on silmad
Ja peale selle tal veel
On lausa hiiglaslik keel
Segamatult vasikas mälub
Ja õnneks ei vaja ta muud
Ta mäletseb otse maasikavälul
Täis magusaid marju ta suu
Just lõppemas on juunikuu
Õitsnud võilille ebemeid sajab
Ja paplite vatti puult
Kärbseid sabaga eemale ajab
Ja kõrvadega teeb tuult
Ta mõjub nii siiralt ja truult
Mulle tervituseks ammub
Ehe agraarne idüll!
Mullegi ju maitseks mammud
vahukoorega küll...
Miks on su silmad siis märjad,
Nii klaasjad ku .....
Kuis kiirustame…
Kuis kiirustame.
Lumi juba läinud,
öödläbi pahvab linde üle maja.
Aprilli lõpp, see purdeületaja
ei väärata ja juba ongi läinud
ta lokkavasse maisse.
Liblehaaval
mu sisse kasvab kõrge juunirohi
ja õitseb.
Nõnda päevatera haaval
teen tasa nägemata kevadeid.
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.