Sõnale juured leiti 41 luuletust (copied)
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Mälestuseks
Mu ema, mu armas ja hea,
Sa lahkusid vara me juurest,
me kohtume, küll mitte pea,
seal, kus on me juured.
Mu ema, Sind igatsen ikka -
Sinu sõnu, Sinu tarkust, hääle kõla,
kahjuks igavik ei oota pikalt,
nii jätsidki oma maise keha
Mu ema, mu armas ja hea,
südames hoian ma Sind
ja alati meeleski pean -
Sinu armastus hoiab ka mind.
Mu ema, Sa lahkudki täna,
Sind saadame viimsele teele,
nüüd lõplikult lähedki ära
kaugele tähtede poole.
- Tarmo Selter -
2023
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Kõnelev kuusepuu
Olin väike kuusepuuke,
kui mind pandi istuma,
juured ajasin maapõue,
et saaks suureks sirguda.
Vihm mind kastis.
Muld mind toitis,
vahest tuul mind sakutas,
okkaid maha raputas,
päiksekiir mind soojendas.
Kevaded on suveks saanud,
pimedad kõik sügised,
talved olen üle-eland,
keegi pole puudutand .
Ükskord ikkagi
ma lähen,
laia ilma laiali,
kännujuur jääb minust
alles,
kus kord suureks
sirgusin.
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
Saripihkar
On miski haisev ja ei sobi
selleks linnas valget lobi
vaate ette, et otsa ei kobi
sest su talla all on jobi:
ja kui juhtus keelele
pole hea mekk ka meelele
igaüks võib saada rasedaks
kui valet asja vaid matsutaks;
mul laadiaks auguga rusikas
igal käel energiat nagu mustikas
jah, naisi Eestis väheks ei jää
nende ilu uhke ja hää;
mehe iha on relvana võimas
käed ei püsi paigal, kui kiimas
nüüd hõisata nagu härg
sest iga hetk saab olema märg;
oma türa hõõrun vinna
nagu haavelpüssi, sihin sinna
kus ohvris oma saaki näen
talle selja taha lä'en;
n .....
ema tule mulle selles valus appi
Kartulipõllul
meel rõõmustub
mugulaid korvist mulda pannes
maa heldus
endiselt et päevas jätkub
sõrmed surud märga sooja mulda
see tunne kätes
tõuseb soonipidi veres üles
ööselgi ärgates tunned
kuidas niiskes mullas
hargnevad idudest juured
tõusevad päikese kätte
lehed mis saavad suureks
20.05.
*
tsüklist „Poiisiga“
Su suudlusjanus suu
puhkemata õunarinnad
on jäänud teise ilma
kuhu vaatama ei küüni
enam silmad
ei tea ma midagi
Su õitsemise
õitevahus imest
vaid suu veel mäletab
Su kõrvetavat nime
ööl mõnel unetul
mälu aha .....
Kaeblev lillekene
Lillekene kaebles lillepotis,
kitsaks jäänud tema pott.
Pea mul longu vajunud,
kehv on mullatoit.
Kastekannu tilast vett,
ei tule tilkagi.
Päikesevalgust näinud pole,
juba ammugi.
Roniks välja oma potist,
kuid juured nõrgad all.
Kes mind üldse pistis potti?
mul hea oli metsa all
Sammal toitis,
vihm mind kastis,päike soojendas.
Väikses potis nüüd ma närtsin,
milles süüdi ma??
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....