Sõnale juured leiti 41 luuletust (top)
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Mälestuseks
Mu ema, mu armas ja hea,
Sa lahkusid vara me juurest,
me kohtume, küll mitte pea,
seal, kus on me juured.
Mu ema, Sind igatsen ikka -
Sinu sõnu, Sinu tarkust, hääle kõla,
kahjuks igavik ei oota pikalt,
nii jätsidki oma maise keha
Mu ema, mu armas ja hea,
südames hoian ma Sind
ja alati meeleski pean -
Sinu armastus hoiab ka mind.
Mu ema, Sa lahkudki täna,
Sind saadame viimsele teele,
nüüd lõplikult lähedki ära
kaugele tähtede poole.
- Tarmo Selter -
2023
Saripihkar
On miski haisev ja ei sobi
selleks linnas valget lobi
vaate ette, et otsa ei kobi
sest su talla all on jobi:
ja kui juhtus keelele
pole hea mekk ka meelele
igaüks võib saada rasedaks
kui valet asja vaid matsutaks;
mul laadiaks auguga rusikas
igal käel energiat nagu mustikas
jah, naisi Eestis väheks ei jää
nende ilu uhke ja hää;
mehe iha on relvana võimas
käed ei püsi paigal, kui kiimas
nüüd hõisata nagu härg
sest iga hetk saab olema märg;
oma türa hõõrun vinna
nagu haavelpüssi, sihin sinna
kus ohvris oma saaki näen
talle selja taha lä'en;
n .....
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
ema tule mulle selles valus appi
Kartulipõllul
meel rõõmustub
mugulaid korvist mulda pannes
maa heldus
endiselt et päevas jätkub
sõrmed surud märga sooja mulda
see tunne kätes
tõuseb soonipidi veres üles
ööselgi ärgates tunned
kuidas niiskes mullas
hargnevad idudest juured
tõusevad päikese kätte
lehed mis saavad suureks
20.05.
*
tsüklist „Poiisiga“
Su suudlusjanus suu
puhkemata õunarinnad
on jäänud teise ilma
kuhu vaatama ei küüni
enam silmad
ei tea ma midagi
Su õitsemise
õitevahus imest
vaid suu veel mäletab
Su kõrvetavat nime
ööl mõnel unetul
mälu aha .....
Sügav tunne
Nüüd südamega kinni,
ma oma isamaas,
kus kasvanud- ja suureks sirgunud...
Mu juured Eestmaal.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma
ja lahti sellest tundest,
ma iialgi ei saa.
Ma vahel hirmu tunnen,
et jalge-alt kaob maa,
kui selles ilmas suures,
sööb suurem väiksema.
Kuid siiski lootus elab
ja püsib Eestmaa.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma.
Auk kodus
Kas saad ära arvatada seda
miks sinust irdusin?
vajan aega õitseda
kui sind kogu aeg kuulasin;
on auk kodus
ja meie suhetes
on selleks teine moodus
pääseda süngetes vetes;
on auk seinas
mis kibedusest tekkis
ja lapsed on leinas
nende juured on sassis;
jah olen vihanud sind
ühtivus teinud mõlemale kurja
sa ei tea kuidas mõjutasid mind
nii läinud me tulevik nurja;
kas saad mulle õelda nüüd
miks vaja peret läks?
on hilja tunda süüd
soojus on kadunud jääks;
on auk kodus
ja pere suhetes
on auk kodus
ja ühistes mõtetes
Ei tohi uinuda see kaunis maa
Ei tohi uinuda see kaunis maa,
ega alla anda sõjale.
Ei ole ükskõik, mis me lastest saab,
keda kodumaa kasvatanud ülesse.
Auga kaitsta tuleb igat maajuppi,
vaenlasele ei jalatäitki maad.
Ei saa võõra raevu sisse lasta südamesse,
oma piire igaüks tundma peab.
Kodumaa on üks ja ainus,
kus su juured on sügavalt maas.
Selle kodumaa eest seisad kindlalt kui kalju,
ja kui vaja, siis elugi kodumaa eest andma pead.
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
Südamejuured
Kabeliaeda, kuhu mu vanemad maetud,
istutasin paar kasemaimu.
Nii kodumullaga minugi juured said kaetud.
Kui kauaks jään ära, polnud veel aimu.
Kadukuu oli taevas, vihma maapõu ootas-
polnud kindel, et puukesed kasvama jäävad...
Sealt kuhu läksin, ei julgenud tagasi loota,
ei teadnud, kus mullal lõpevad vanaduspäevad...
Kased kuid kasvasid taevaselt suureks,
näha et meeldis kodune muld.
Sügisel igatsusvihmana langeb
norgus okste pealt kollast tuld...
Peatub varemeis kiriku kõrval võõramaa auto.
Minu pojapoeg jõudis, läheb tuttava värava kaudu...
Käes kanna .....
Räägin, läheb filtrit vaja
Õhtuleht, DELFI ja Postimees
seal iga päev uudiseid
palju nõmedait teemasi ees
ja mulle ei meeldi lugeda neid;
või siis artikleid ja uudiseid
kuulsustest või reise indias
igasugu tobetaid neid
kes ei meeldi isegi näha meedias;
nimed nagu Saagim, Pärtelpoeg, Hunt
Griffith, Airi Kansar ja Kallas
see naistest kõige nõmedam punt
päevakajad on nende meelevallas;
vaateväli läheb blokki
kui võõramaalane seal jälle
ei taha näha Pärtelpoja šokolaadist pekki
tema ja teised on mu kripelduse kolle;
Hunt ei andnud biograafiat välja
hea meel, kuid ta mõliseb eda .....
Vahel
Vahel võib olla kogetu nii lai ja avardav,
et Sa ei suuda seda vastu võtta,
mitte paha pärast,
mitte, et kõht ei oleks tühi,
lihtsalt sest ei ole antud sellist magu,
selliseid seedeensüüme, millega kõike seda seedida.
Hammastega võid ju närida,
aga mälutud toit kaugemale ei jõua,
kui pead kasutama preparaate või substantse, et iseennast
taas tasakaalustada,
et suudaksid seedida,
teades, et ei ole aeg küps veel, et nii tugevasti
anda ennast millegi kõrgema teenistusse.
Ma kirjutan nagu munk või nunn
oma udujuttu, millel on kohati ebarealistlik ja muinasjutuli .....
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022