Sõnale järv leiti 152 luuletust (copied)
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
Pangodi järv Petasmäelt
mets on võtnud kinni
ümbert järve kaela
hing jääb sellest kinni
hõiskab nutab naerab
ent sina pole järve vesi
mis peegeldab pilvi
kaldapuid
hoiab kalu salakesi
joodab kuppude
kuldseid suid
sinule on kaasa antud
iga päeva ühes pandud
ilu janu tõe palang
sõna palav
hingevalus silmavesi
Naksitrallide pillerkaar
Et ise endale sa täna saatma ei peaks kaarti
Laudlina all sa üksi sööma torti
Et sammalhabe, kingpool sulle teeksid vahva party
Ja kinke saaksid õige mitut sorti
Et oleks päise päeva aal
üks pillapallapillerkaar
Kus kohal karva-sulelised
Kõik sinu sõbrad- sugulased
Kus söögipoolist rohkesti
Ja uhti-uhti uhkesti
Teatrit ja kino ja igale krokodillile
Kastitäis koorest plombiiri
Mažoorset kõla löötsapillile
Et elevandid tantsitaksid hiiri
Ja tantsul poleks ääri ega piiri
-Tiina Nuum-
Pillirood et oleks kõrteks limonaadijärves
hundinuiad tehtud sokol .....
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Jeesus
Jeesus sinu eest kord elu andis ,
rippus ristil pimeduse sees.
Sinu patud kõik siis lunastas ja andis ,
ennast ära , igavese elu veeks.
Neid on kolm sa tea ja samas Üks ,
Isa , Poeg ja Pühavaim.
Kui Neid hüüad , kui neid nõuad ,
antakse ka sulle ettetundmis Aim.
Inimhing , kes põlgab Taevaisa ,
teda ootab haud ja surmatee aga mina otsisin ja leidsin ,
Jeesus kitsas aga ainus õige tee!
Kord teid kutsutakse kohtu ette kui te ei vali kitsast teed.
Häbi , valu jääb te kätte , teie pisaratest Isa Järve teeb.
Suvel läbi kodu Eesti ...
Rattad veerevad ja ees maailm,
uus avaneb kui seni näinud silm.
Vastu ruttab taevas ,mets ja tee,
sild, mis üle läheb sillerdava vee.
Nüüd , erinevad ridamisi - majad,
tänavail , nendevahel askeldajad.
Tüdrukud , tulbi kirjud seelikud,
elurõõmust , naerust ülemeelikud.
Lõpeb tänav puud, sirelite põõsas,
pleekinud õite lilla , päikeselõõsas.
Lai rukkiväli , mustamulla - rikkus,
silmapiiril järveni , põllul - pikkus.
Nii sõitnud läbi poole Eesti maast,
näinud kodukanti, selle - rahvast.
Maa meil väike piisab päevaajast,
sul seespool teha ring, pi .....