Sõnale jääb leiti 671 luuletust (pop)
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
sünnipäev
Täna on tähtis päev,
ju sul on sünnipäev.
Kingime sulle midagi,
et rõõmustaksid vägagi.
See on sinu päev,
sa saad ju aasta vanemaks.
Tänane hommik rõõmustab sind,
sest sinu akna all siristab lind.
See päev sa saad kingitused
ja sul on nägu täis sära.
Kõik su sõbrad soovivad õnne
ja see päev jääb sulle kauaks meelde.
I.R.
Anna andeks, et armastan sind
Anna andeks, et Armastan Sind
Andesta, et olid tükike mind
Andesta, sest igatsus jääb
Andesta, kuid mu südamesse jääd
Andesta, et tulin
Andesta, et olin
Vabanda, sest ei suuda olla nagu sõber või tuttav
Andesta, et ei saa unustada nagu Sina
Andesta, sest olen kõigest lihtsalt Mina
Vabanda, et lähen nüüd
Andesta, sest tunnen süüd
Andesta, et üldse olen
Andesta, palun Sind
kui Sa veel vähegi mäletad Mind!
kristel eslas
Kevade igatsus
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduv .....
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Armastuse ime
Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.
Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga süda jääb huikama.
Kolmas armastus tuleb - ja jääb.
Kuni asi või olu muutub.
Samastub öö ja päev...
Tema su elujoont puutub.
Neljas armastus tuleb - ja on,
olgu valgus või pime.
Tema vabalt võib tulla ja minna...
See armastus
ongi ime.
/Mari*Uri/
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Kui homne algab sinuta
Kui homne algab sinuta
ja sa pole nägemas
päikesetõusu, mis leiab
mu täis nutetud silmad
sinu jaoks.
Ma soovin, et ei nutaks nii palju
mõeldes,
kui palju jäi ütlemata.
Sa armastad mind sama palju
nagu mina sind.
Ja iga kord kui mõtlen sulle,
tean et igatsed mind.
Kui homne algab sinuta
Üritan mõista,
et ingel tuli, kutsus ja võttis.
Võttis su käest,
mainides et su aeg on käes.
Ãœleval taevas ja
et pead maha jätma
kõik kes kallid.
Kui sa keerasid selja minema hakates,
su silmist kukkus pisar.
Elu jooksis silme eest läbi.
Sa ei taha surra.
N .....
Hea on ees
Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...
Sa ei kurda, et on raske. Ãœtled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"
Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui a .....
Võõras sõber
Sa tulid kui täiesti võõras
käes leekivpunane roos
kuid millega tutvust saab mõõta
kaua selleks peab olema koos
ühel päeval võõrast saab tuttav
vahel sõber kuid hoopiski võõrdub
elu kahjuks me ümber on ruttav
tuttav möödub, kuid tundmatu pöördub
peatub hetk ja ma selgelt näen
nendes sinistes silmades ennast
hetkeks puutuvad kokku me käed
möödub hetk, aeg edasi lendab
aga kripeldus hinge jääb alles
kas me kohtume millalgi veel
kas öelda ma saan siis talle
mul sind näha on väga hea meel
Gailys
Sisemine hääl
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada. .....
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
öö hommikuks
Öö ootab hommikut, et homne siluks tiibu
Jääb depressiivsest tänasest vaid meelde maik
Nii justkui kolimine- kraam saab ära viidud
Sest kuskil alati on hoopis parem paik.
Uus paber. Sõna. Uued puhtad keeled
Aovalgus paitab selgemaks kõik aated
Veel mõned tunnid, et saaks minna, teele
Öö ootab hommikut ja avab uued vaated.
Heliriin Puistamaa