Sõnale jõed leiti 26 luuletust (parimad)
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Küll kutsub
Küll kutsub, küll kutsub
see kevadine hõng,
lume alt sulanud
kollakas-rohekas õnn.
Küll naeratab taevas,
küll kallistab puu.
See on Emake Loodus,
see on kevadesuund.
Rohked sulaveejõed
vallutavad teed ja rajad,
paljastades sügise tõed.
Meil on seda vaja.
Minu maailm on minus
Olen maailma naba
Või hoopis ta telg
On kujutlus vaba
Ei ängista pelg
Minu maailm on minus
Mu teod ja tõed
Ja sinu on sinus
Kõik su saared ja jõed
Kõik su metsad ja maa
Su tuuled ja müha
Kuidas annad nii saad
Pööreldes üha
Ümber telje ja tõe
Mis su südame seadus
Ellujäämise teadus
Nii palju jõgesid
Nii palju tõdesid
Voolamas kokku
Meist läbi ja üle...
Allikaveele avan ma süle
Läte on puhas
Seal valet veel pole
See on me telg
Meid koos hoidev side
7.04.21
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
tuleks kaasa päeva uude
siis kui peas on juba halli
hakkad saama aimu
kuidas murenevad mäed
voolavad kraavid ja ojad
jõed merre
lehtivad metsad küpsevad
okstel aias õunad
valgus saab õhtuks ja
hommikuks talveks suveks
kardinate tagant
ärgates tuppa tuleb
ööseks mis taeva aluse
pimedusse suleb
annab sulle voodis une
muud ei soovi
kui ainult arm jääks me juurde
tuleks kaasa päeva uude
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Mardisandi räpp
I
Vajan pauna, kindaid, maski, kangi
läheme Eesti kultuuri uueks looma
ja juhul, kui ei lähegi vangi
on terve päev meie oma;
poisid me kõik viskame näppu
käime su kodust kodusse, käes relvad
maha Halloween, sellega tehtud lõppu
teeme triki - brikit, kui ukse avad;
ja kui kommi anna, ei too õnne
me tolerants su vastu on krööme
sa ütle pigem, kuidas on tunne
kui karistuseks sulle noa sisse lööme;
Refr:
teeme ausat diili, sa ära viili
kui ukse taga seisame
ja mammonat me ootame
sa head kostita, muidu seda sulle ei kingita
ja hei hopsti, kõik on hästi
s .....
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.
Vanal ajal nooruses
Elasime külas kus oli soe
ei- mitte kliima poolest
inimesed olid soojad
oma kätest ja südameist
Piimajõed koosnesid küll
peamiselt veest
mäed olid mullast
aga olemas nad olid
Oma vaimu viletsust
käin seal praegugi näitamas
imestades lahkudes
kuidas kõik võib na lihtne olla
Puust poisi külvatud rahapuu
kõrgub seal tänini
okstel ripuvad
mõistmine lahkus ja armastus
oleseekessaoledpeaasietteistelehea
ja kõik muud maailma magusad viljad
Oodates vihma
Maanteetolm krudiseb kurgus.
mõistan puude kurbust.
Närbudes ihkavad udu,
elule päästvat sadu.
Nihutan kaevu pealt luugi,
niisutaks kuivavat suudki.
Sügaval põhjas näib, et
ongi paar tilgakest vett.
Krõbiseb männikualus,
üksikud pohlad vaid palus.
Kuivavad jõed ja tiigid,
viimsedki seeneniidid.
Hommik taas päikesest ere,
päev tuleb kuum ja käre.
Kuhu jään'd pilved ja vihm -
katkeda ähvardab rihm...