Sõnale jõgi leiti 68 luuletust
Jeesus, püha Jeesus
Jeesus, püha Jeesus
palun aita ja toeta mind
miks ma nutan neid pisaraud
nagu patune
kas viha aluskülg on kurbus
kui kurbusest on saanud ookean
kas sellepärast meil ongi nii palju vett maailmas
Üsna varakult pandi mulle paika
et otsigu inimest südame jargi
mitte tema pattude voi ulesehitud ego varjus
ma ei saa igavesti olla Raskolinovi Sonja Marmeladova
ent siiski
miks Peterburi on nii kodune
miks sealne grandioossus paitab mu vaimu
kuidas sealne jõgi mind tervendab
naen ennast peegelpildis nende kuplite all
orjatütar, orjatar,
samas aadlik, kelle esivanemad siit page .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Oh, kooliaeg
raamatukogu
ma armastasin raamatukogusid
seal õppimine ja olemine
ja see raamatute hulk
püüd saada hästi-hästi targaks
mitte olla mahajääja
või kasvõi kogeda seda
ma sulan Tartuga üheks
ma olen korraga Kodus ja kuskil mujal
nii palju mälestusi
ja see kaugvaade, mis esmakursuslasena tekkis
ei ole seesama, mis nende seinte vahel istudes
ma sain vist tohutu laksu adrenaliini
selline tunne, et lõpuks-lõpuks
kõik mu unistused saavad teoks
ja ometi on keegi, kes mõistab,
nad saavad aru, nad justkui räägivad sama keelt
nagu enne oleks ma olnud kõnevõimetu v .....
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
oma suvehütis Lutsul
kui lähedal on akna taga
ärgates korraga iga
tuules kõikuv kõrge mänd
all penikeeltes vesikuuskedes
madal külajõgi kaldal mõni känd
läbi okste sinine taevas
sa kinni võtad puude kaelast
enam meeli miski ei räsi
nii võikski olla olemises
jääks tulemata inimese
pärast valu häbi
miski temale pilku sul
pöörata enam ei käsiks
India ime
Indialased silla all kükitavad
pikalt reas, kõik situvad
mehed oma bokusi mõõdavad
ja naistel jutud jooksevad;
et India rahvaarv ületab Hiinat
olgu tänatud musttuhat jumalat!
kosta on kõminat
kuidas nikutakse igat asulat;
ja see on India ime
ilmselge, et et nii juhtus
statistika aus, me pole pime
palju just vaesusest juhtus;
vähemalt pooled alla 30
nende terves asurkonnas
turist läheb sinna avastama end
mil suur mustus ja laiskus linnas;
Ganges, kui püha jõgi
olgugi, et see saastane
seda joomas võõrmaalane nägi
osa püha üritusest iha aastane;
1.388 .....
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
Ühel suveööl
mu rõõm mu sõber
mu nukrus
nüüd akna saad
pärani lükata toas valla
oo mu aeg mu öö mu päev
mis jõena Sinusse suubub
veel värisevas hetkes
hoian üht silpi Su silmist
Su helgist
kui kaugel võib rööbiti
rutata kui ligidal rööbiti
rõhuda
kui suur Sa oled ja kui väike
kuidas ma mõlemat vihkan
kui nad koos on
veel on meie vahel Sind ja mind
praegu oled Sa ihu minust
veel jõgi mis minusse voolab
tulek ja minek
nagu minu ja Sinu laps
mida meil kunagi ei sünni
jälle laotab mind igatsus
mööda ööd laiali
loot .....
öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi
*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi
*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom
.....
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022