Sõnale jöuab leiti 122 luuletust
Kirjake
ma alati arvasin
et kirjutatakse kirju pudelisse
ja visatakse see merre
lootuses ja usus, et see jõuab
õige omanikuni
aga
on ka teisi viise
vanasti ma kasutasin postkasti
adressaadita
huvitav, kes need kirjas avas
või ei avanud
või pandi need otse paberhunti
aga
ilusaim idee
mida hiljuti nägin
oli puhuda õhupall täis
siduda külge sinna kiri
ja lasta tuulel kanda
me enam ei saa linnukesi nii koolitada
arvan, et see väljaõpe lõppes juba sajandeid tagasi
aga
millisesse atmosfääri kihti see pallike jõuaks
troposfääri ehk?
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Kevadet ma armastan
Ei saa üle ega ümber sellest,
et kevadet ma armastan.
Mida lähemale jõuab mulle,
seda rohkem unistan.
Siis kõikjal elu puhkeb õide,
suur armastus tuleb südame peal.
Selline on kevadel tunne,
see tunne, mis nii magus ja hea.
Talve ära saata tuleb täna, homme,
võib- olla pikemalt - kes teab...
Särav päike märku annab jälle,
et kevad saabub õige pea.
Seniks hoian rõõmu põues,
sulada tal lasen seal.
Heidan pilgu aknast õue,
tunne soe on südame peal.
Vana, ent uus
kõik oleks justkui sama
aga seesmiselt on kellaseier edasi liikunud
ja ma tunnen, et ma pean minema ära
kuskile sinna, kuhu olen ammu igatsenud
ja ma olen aastate jooksul vahel kannatamatult kaua
kannatanud kannatlikkust
olles oma rütmis, oma süsteemis, oma haigevoodis
nagu paratamatult
mitte nähes seda eluvalgust, mille jaoks ma tegelikult tulin siia
mattes ennast maha justkui
aga isegi nüüd teades,
et võib minna aastaid
aga olen valmis ootama
kuni jõuab see võluri kepp minuni
ja olen loonud selle mida unistan
Soojus
Ma asetan jalad ahjule
tunnetan seda hõõguvat kuumust.
Tunnetan, kuidas see voolab minusse,
käib läbi mu keha
ning jõuab südamesse.
Proovin seda hoida seal
nagu ema hoiab vastsündinud last.
See soojus meenutab mulle su käsi
minu kätega põimitud.
Sellel võrkkiigel, kus tundsin rahu
sinuga olles.
See kõik on minevikus,
mina kõnnin tulevikku
oma külma tuksuva südamega.
Moto
mitte saada selliseks
nagu mu vaenlased
see oleks minu moto
mitte teha seda
mis teeb mulle haiget
ma ei läheks mööda seda rada
ring jõuab sinuni ikkagi
kui lahing on läbi
siis näitad enda tegelikku häbi
ma saaksin su uputada
aga see teeks minust sama
samasuguse nagu sina!
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Mihhail Kõlvart
Õues tööd tehes kuulame
üks vene mutt mind ähvardas
ei meeldi, et puit lõikame
Kõlvarti kutsuda lubas;
kes pöördkannaga mulle
peaks lõuga andma
aga, mutt, mul uudst sulle
sa ei tea kuidas mina hakkan murdma;
ei loe see, et jõuab jalgu vehkida
kui olla meer väärib kriitikat
TLT draamast ei saa vaikida
ja kuidas peab vene kuluutirile eetikat;
su rõve aksent ning kuidas Eesti lipu viinud
linnavolikogu saalist kolikambrisse
ju siis oma kissis silmadega ei vaadanud
et jäi tunnistaja mälusse;
arvasin, et Savisaarele pole vastast
ikka ja jälle Keskerakond Ta .....
Tasa, tasa...
Juhan Liiv, Sa läksid ära,
kuid pole kustunud Su päiksesära.
Pole kustunud Su kaunis hing,
luuletuuled taevastele radadele
on viinud Sind.
Kuigi pole näinud Sind,
ega tere öelda saanud,
siiski tunneb minu hing,
et läbi luuletuste midagi
omaseks on saanud.
Olen otsinud ja kaevunud
Sinu hingeilusse
Sinu kurba meeleolusse
Sinu nukravõitu sügisesse,
läbi luule.
Ükskord siiski mu unenäos Sa olid
sõnakestki ei lausunud,
kaunid valgetiivulised inglid,
Sinu ümber keerlesid.
Sa mulle ühe luuletuse kinkisid.
Oh, kuis oleks tahtnud anda
Sulle ühe musi siis,
.....
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Pistke perse!
Ilmad jälle soojad
päikesega päevad ilusad
saab aiast korjata marju
kuid ühe pasaga ära ei harju;
kui jälle kooli provotseeritakse
lastele orjaaega propageeritakse
meedias juba augustis
on iga lehe peal Eestis;
isegi mulle tuli reklaami
ja kõike muud kraami
aga veel suvi ees
meeleolu lastel sees;
koolile mõeldes tekib ajuturse
omale reklaamid pistke perse
te müügimehed ja ärikad
olete parajad satikad;
sest rannas käia veel jõuab
ja üritusi rahvas nõuab
saab öö otsa ringi kolada
ja palle taguda
Peaks ka motika load tegema
"VÕNN -VÕNN"
kihutab väike kõnn
mille nimi on motikas
rõõmus igasugune tatikas;
kes sellega kiirem, kui auto või rekka
jõuab igaühe ette ja sekka
ei pea jörjekorras passima
kui nii väike ja nii väle olema;
peaks ka load ära tegema
siis ei pea kellegiga arvestama
mill teel tööle Tallinna
kuhu saab ruttu sinna