Sõnale jöuab leiti 122 luuletust
Tõugatud saada ja tungida taas..
Tõugatud saada ja tungida taas -
kui palju üks inimlaps jõuab?
Lükatud üksinda muda sees maas -
kas elu siis seda meilt nõuab?
Üksiku hundina edasi minna..?
Kui seda ei oska ja ei taha
Ja kuigi jalge all kõiguvad pinnad
tuleb teenida raha..
Sügise orjad
Pihlakad täis erkoranže vilju
hävitavad minu vabaduse.
Sügis jõuab kätte tasahilju
ära viib mu suvearmastuse.
Kolletuvad kase kaunid lehed,
küpseks saavad viljad - see on hea,
aga kuldpruun päevitus, mu ehe
minust jälle lahti laskma peab.
Metsad ruumiliseks saavad jälle,
taevad saavad halliseguseks
linnuparve hüüd on vastik enne -
muutume me jälle orjadeks.
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
"Moment of Peace"
Istun siin, raudteerööbastel,
kus me kunagi sinuga olime.
Mõtlen sellest noil rööbastel,
kui ilus siis veel kõik oli.
Kui meeletult hea mul oli sinuga.
Aga nüüd olen ma siin üksinda.
Sind ei ole enam.
Ja kui ei ole sind, ei ole vaja ka mind.
Panen kõrvaklapid pähe
ja kuulan viimast korda seda laulu.
Laulu, mida tavaliselt koos kuulasime.
Mäletad, kus Hutzkyd koos jooksid...
Ja siis ühtäkki...
laul sai läbi...
nagu meie koosveedetud aegki...
miski pole igavene.
Ma kuulen rongi häält
ja vaatan tagasi.
Rong on suur ja võimas.
Enam pole tagasiteed selt .....
Angerjas
Paadi põhjas angerjas
Limasena vangerdas
ära tahtis põgeneda
mees kui asus püüdma teda
sai ta kätte, pistis kotti
mõtteis juba supipotti
sinust saab hea leemekene
kuid siis äkki, heldekene
Mees ei uskund oma meeli,
uss see lausus inimkeeli:
„Tean, et olen kallis kala
pidulaua lemmikpala,
minu eest saab palju raha,
kuid kas seda sa vaid tahad?
Sulle tõsimeeli väidan,
suisa kolm su soovi täidan.
Säästa süldist minu saba,
lase vaid mul olla vaba,
päästa minu nahk ja veri
minu elupaik on meri.“
Kuigi polnud kullast kala
mees jäi uskuma ta hala. .....
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Mõtteis
….18.01.15.... 2.15
Istun ma siin,
Mõtteis on piin.
Oleks ometigi kõik selge.
Võiks päev olla jällegi helgem.
Üksteisest kaugel
Mõtled sa mulle
Läigib pisar laugel.
Mõtlen ma sulle.
Ootad, mil jõuab
õnn su ette.
Rõõm nii tuleb
viskub jalge ette.
Igas päevas päikest
Sa säramas näed,
kuid ei näe mind,
me vahel on mäed.
C.S.
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Minu kevad
Kevad ja viimane veerand,
kool saab varsti läbi,
mul külmast tõsiselt villand,
olen õnnelik et talv on lõpuks läbi.
Hüppan üle loikude
ja sammun üle pori,
et saaks minna paikadesse,
kus mul minna vaja.
Muusikakoolis varsti
tuleb eksam raske,
kuid õppida ju pole mahti,
kui õues soe ja päikseline ilm.
Kool saab läbi,
jõuab soe suvi,
suve ootan ma väga,
et saaks rannas supelda
ja koolist puhata.
Mure
Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.
Istun maha
laua taha --
lambikene
põleb sääl.
Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu lähevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!
Heidan õhtul,
väsind, voodi --
mure -- tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni --
tema istub kulmu pääl!
Ärkan hommik .....
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Jõulu otsing
Üle suure taevapilve
lendab hõbevalge saan.
Kaunis ilus mees seal istub,
käes on piits ja linnaplaan.
Otsib kohta, kuhu minna,
vaatab oma plaani käes.
Lendab üle terve linna-
Järsku, ühte kodu näeb.
Vaatab korra, vaatab kaks.
Lapsed seal ju vinks ja vonks.
Mis seal enam otsida,
tuleb kodu uurida.
Jõuab sinna, jagab kingid,
ise istub soojal pingil.
Lastel kõigil salmid peas,
kohe kõigil pakid reas.
Valga- Tallinn
Rööbaslennuk „Valga-Tallinn“, hommikune reipus
Kõigil korraga on vaja- istekohaheitlus
Naabriks valgub kõrvaltooli noormees. Tõstan pilku
Kuskilt tuttav? Loodan, et ma seekord aiman viltu..
Kõnetab ja ütleb miskit... Mida? Eiran öeldut
Iga kaak ei ole sõber, kes end sõbraks mõelnud...
Sulen silmad, ootan rahu. Naaber ütleb: „Kuule,
Räägiks veidi, nii saaks mõtted sõidust hoopis muule“.
Vaatan teda, tüdinenult. Küsib siis: „Mis lahti?“
Selgitab, et vana tuttav- olla mind kord „jahtind“
Rööbaslennuk jõuab jaama. Hommik. Kadund reipus.
Kutt vee .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits