Sõnale kaal leiti 158 luuletust (pop)
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
Isamaa vili.
Ma külvasin ja külvasin
ning lõikasin ka isuga
ühtäkki kui ma taipasin
et tegemist on nisuga
Kuidas sain küll segi ma
nisu ajada rukkiga
Suvi pidi tulema
suure lopsaka saagiga
Nüüd söön leiva asemel saia
nii rosina kui moosi kui võiga
Ning olen aina, aina maiam
Lõpuks tekib ülekaalulisus
Tagasiteed aina raskem leida.
tuleb jälle meelde meie kallis isamaalisus.
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
uusaasta
hommikukohv ja
õhtune tee
öösine unetus tagatud
jee
sõnumid sõnumid sõnumid head
aga ümber vaid ahvid
lambad ja sead
uuemal aastal
meenutad vanu
kasvatad rotte sõnne
ja kanu - kukkesid kui
rohkem sul veab
on naistega raskem
kogukond teab
päevane supp ja
rikkalik praad
pidu peab laut
ja pidu peab raad
pliitidel pottides
kapsas ja kaal
oh oleks veel õnnegi
tiba sel maal
Sanya
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
....
Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.
Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...
Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.
(Heliriin Puistamaa)
Pilt.
Joonistades mälestusi paber neelab tinti.
Must ja valge. Tasakaal. Nii omane ja sujuv.
Ilu trikoloor lõi elu õigetpidi vinti...
Näis nii õige selge taevas. Pilved olid tuju.
Käsi maalib, gaas on põhjas. Lendasime ajas..
Pildile jääb tuules nautlev liblikate lend.
Kõike oli piiramatult (otsekohe) vaja.
Leidsime ehk mõndagi, kuid kaotasime end.
Oli see siis lihtsalt keemia, enne takti paus?
Puudutustest puudutatud näilisuse sarm?
Paber muutub tühjaks. Valge leht on (liiga) aus...
Olnud ilule koob pitsi valusmagus arm.
Heliriin Puistamaa
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
Mulgi vägilane Koort
Setudel jumalaks Peko
Ja inglastel Robin Hood
Kuid mulkel hoopis vägemad lood
Kes võitleb siis kui kurjus maal
Kes õigust teeb kui võltsib kaal
Kes käendab talule kui laenu vaja
Kes ehitab sotsiaalmaja
Kes kannab Mulgimaa eest hoolt
See on vägilane - me oma Koort
Ehkki mitte ealeski Koorti nähtud pole
Räägib rahvas ikkagi jõudu tal mis kole
Kui ta korra piiksatab on setudega jokk
Ja tervel Võrumaal töllakil on mokk
Kui ta päeval magades veidikene norskab
Koorti vaikne unekaja Linnuteele kostab
Kui ta õues ringutab, Lätimaale näha
Valmiera linnapea käib upakile .....
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Puljong ja pirukas
Puljongil on pirukas,
kapuutsidel on mantel.
Pokaalidel on kõlinad,
muskulitel hantel.
Kokku käivad teatud asjad,
kohad, elud, olud…
Või siis lahku – nagu poleks
olemaski olnud.
Kunagi mul olid sina,
ilus, elus, ajatu…
Kordumatu. Enam iial
pole sa nii vajatu.
/Mari*Uri/
Populaarsus
Ei see küüned enda poole maailm Peetrit huvita
Ta rõõmsalt tangot tantsib vesiliivas kummilutiga.
Ta ei leia kohta selles imelises keskkonnas
kus pop ja noortepärane on mitte sisu vaid särav pealispind
mitte mõtted tegude taustal vaid võistlus ühiskonnas
kus ei püüta mõista vaid sulgede järgi paigutataks sind
kus armastus tuleb palgapäeval ning lahkub siis kui
veinipudelist viimne tilk see pokaalipõhja tilgub
diskussioonid sisutühjad ning promille peavad omama
et meel, see oleks hea ja öödki mööduks tegusalt.
Aga,
Ei see pealiskaudsus-libanaeratustemaailm .....
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....