Sõnale kaamos leiti 4 luuletust
Paberile vedades...
paberile vedada pikki jooni
ikka üles-alla
nägu horisondis
kaugel kuskil keegi lausus need sõnad*,
et pead enesest mööda minema,
kui tahad jõuda ettepoole
ettepoole, et näha
et näha tõde ja, et näha ehk seda valguskiirt
mis kaamose ajal nii kaduvikku kipub jääma
ärgata üles, et jälle magama minna
magada, et suuta olla ärkvel
ilma tiksuva kofeiinipahmakata
saab ka elada
uhkes üksinduses, kui lubate,
aga mitte vampiiridest ümbritsetud palees
kus iga sinu kingaklõbinat võetakse
kui isiklikku sissetungi
mis on tõlgendatud kuulja enda
sisekõrva poolt
.....
Peegeldused (vanast kaustast)
rõhudes päikese tiirlemisele
saan viidata, et poisist on saanud mees,
kui ta on läbinud esimesed kaks kümnendit
läbitud tähendab jõuda elusana kolmega algavatesse aastatesse
kriitiline faas kui toimub ümberhindamine
tsükli lõppedes 27 ,28
paljud nii manala teed läinud
ära lase lapsepõlvel ja sellest tekkinud sõltuvusel enda eest rääkida
pole vaja
mineviku mäletamine on valikuline
mõni kujundab enda terve persona üles valedele
aga ka see on ellujäämisinstikt
kaitsemehhanism
vabandus
emotsionaalselt kättesaamatu
sa ei saa enam olla tulevikupoiss
.....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....