Sõnale kadu leiti 541 luuletust (copied)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Ilus sügis kestab veel
Päike lõõmab taeva all,
mul on kaelas kirju sall,
sügis kuldseid lehti pillub,
vihmapilv tasa edasi liigub.
Sügis veel trilli ja tralli on täis,
lehesadu tuules lõputu näib,
esimene lumi läks kaduma ruttu,
siil poeb lehekuhja alla tuttu.
Vaiksemaks on jäänud värin rinna sees,
aga jõuluootust täis on meel,
sügis südames kestab veel,
ta minu tunnetel ja südamel.
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Eesti elu
Kui kustumas hetked ja lootused elus,
kadumas armastus, ilu,
elada praeguses ajas on valus
ja raske nii Sinul kui minul.
Euribor tõuseb ning kadud need kaovad,
töökohtades tekib pankrott,
lapsed, koos nendega isad ja emad
elus otsimas uut kohta on.
Riiklikud maksud on tõstmas me koormat
inflatsiooni varjus veel siiski,
valitsus ütleb: "Kõik hästi on, oota,
küll teile ka pudeneb miskit!"
Eelarve miinuses, makse on vaja,
kuid milleks siis luisata aina,
poliitkorrektselt vaid keerutab Kaja,
ei räägi, mis hinges veel painab.
On maailmas sõda, koroona see jääb,
.....
Tunne on hinges
Täna on tunne mul hinges,
et kuskile minema pean.
Kuhu? Ma seda ei küsi.
Ja milleks? ma seda ei tea.
See tunne on tugevam minust.
Ning kõigest, mis seisab mul ees.
See tunne on mõteldes sinust,
Kes ootab seal pimedal teel.
Sind silmates teadsin ma kohe,
et selleks ma olengi siin.
Sinu järgi ma tulnud ju olen
ning kaasa su endaga viin.
Aga oleks ma ainult siis teadnud,
et elu nii muutuda võib.
Sulle silma vaadates tundub,
et ära me ümbert kaob kõik.
Sinu embus mind vaikima sunnib.
Nõnda kuulen su südame häält.
Las kaduda minutid, tunnid.
Tahaks kõik ,et .....
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav Å¡ampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Kevad on teel
Kas tunned, on täna kõik uus?
Lehepungasid tärkamas näen,
linnuparved on jällegi kodus,
veekogudelt kadumas jää.
Kas tunned Sa hinges seda kergust,
mis päikesene Sinuni toob?
Udupilvedes hommikust kargust
talv jäälilledest koob.
Kas tunned Sa südames rõõmu?
Võid aimata allikat veel.
Võttes kevadisest värskusest sõõmu,
Sa hüüatad: "Kevad on teel!"
- Tarmo Selter -
2023
Head sõnad
Head sõnad on kui magusad maasikad,
millel tuhksuhkur peal.
Head sõnad on kui soe päiksekiir,
mis soojust hoiab südame peal.
Head sõnad on kui suured õnnepisarad,
mis vabalt põsilt alla voolavad.
Head sõnad on kui tugev tahtejõud,
mis meeli liigutab.
Head sõnad ei ole ilmast kadunud veel.
Lase lahti head sõnad enda seest
ja sa tunned, kuidas rõõm hakkab voolama sinusse endasse,
ning suur tahe tuleb peale,
jagada seda ka teistele.
Head sõnad on kui magusad maasikad,
millel tuhksuhkur peal.
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÃœLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Jõulud tulevad valged ja lumega
Alles see oli, kui lumi säras
ja valge lumevaip kattis maad.
Kuused olid üleni paksus lumes,
kuuserõõmu koju tõi jõulusaan.
Nüüd vihmapisarates maa,
tuju on veidi nullis ka.
Ei kogu rõõm saa veel kaduda,
sest jõulud tulevad valged ja lumega.
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022