Sõnale kadunud leiti 201 luuletust
Punast näkku!
Nonii, härra suursaadik
ka Poola võtab toimuvat kibedalt
sest, kui kohal pealinnas fanaatik
tehakse sulle tervitus värvikalt;
nii punast näkku said!
kui kuju ehtisid pärjaga
sinust pilt sai ajalukku
sest ka Poola mäletab nõukaaega;
Zahharov, arvab et ei saa hirmutada
kuid see sõnum pole
tänapäeval seda ajupesu vaja peatada
mis NSVL ülistab ja see kole;
"Hirmus peaks olema Euroopa elanikel
oma kujutisest peeglis"
Maria, su mõla puudub iva igal hetkel
kaagutada Twitteris pole iialgi mingi eelis;
sest 9. mai on päev
mida Ida - Euroopa jälestab
k .....
nii kurba kui heledat
Sõja 46. päev
ei rõõmu sellest
et põllu kohal kõrgel
trillerdab lõo
videvikus tuppa kostub
aknast kiivitaja kaeblemine
öö jaheduse eest
sulgub sarapuu all
sinilillel õis
kui hing on katki
nägema peab endistviisi
vihkamist ja tapmist
*
ma ei ütle seda Sulle
seal endiselt on valgus
kuldne ööviiulina
kus lõhnab õitseb me arm
sealt kadunud pole kuhugile
hurm mis mujal kõigelt lahtund
mälu ööga kinni katnud
sääl ööviiulina edasi lõhnab
me arm olgu aeg kuitahes karm
Sõda
Sõda ei küsi vanust,
sugu ega midagi muud,
sõda vaid elatub valust,
järgi tast jäämas on luud.
Sõjast ei rahu saa iial
ükski hing, kes vaatab ja näeb,
mida põhjustab ego ja viha,
kuidas langevad elutult käed.
Sõda on sulgemas silmi
isadel, emadel, lastel,
nii palju on kadunud hingi,
rahu neil saada nüüd laske.
Vaadates taevaseid tähti
öises pimeduses tunnete najal,
ehk on hinged pidamas vahti
nende üle, keda armastamas.
- Tarmo Selter -
2022
See reede ...
Isegi hommik minuga julm
sest astusin vasaku jalaga maha
see reede kortsutab kulm
kõigil, kel päev oli paha;
tööl hoidsin kinni paarimehe käest
vee peal oksi koristada
lubasin tõmmata tervest väest
kui saanud ta juba kalastada;
siis läksin nurga taha pilve tõmbama
teised rassisid minuta edasi
hakkasin koogiga matsutama
aga lehma sitt oli see pruun asi;
sugulase kodus kostis kära ja müra
vanemad naist mehele ei lase
hiina restoranis sõi toorest härja türa
ja nüüd ta sellest rase;
töölt koju sõitsin
Repinskile otsa masin kihutab
nii aknast vaatasin
.....
Elu piir
Kostumas on sõjakära,
kauge kannatuste hüüd,
palju on langenuid täna,
kodu, kallis, kadunud nüüd.
Kõlab laske mitmeid kordi,
oigeid pihtasaanutelt,
mõlemalt poolt vaenujooni
elusid on lahkund veel.
Kas veel tõesti nõnda palju
hukkuma peab noori, vanu,
sõjaloomus katmas välju,
veel elus mõni kannatanu.
Sõjas pole armu enam,
on vaid vaen ja võigas piin,
elades veel ainult täna,
kust küll jookseb elu piir?
- Tarmo Selter -
2022
Tahetud
Me tahame olla nii tahetud
lillede veiniga tahetud
suves ja kevades sügises tahetud
meid tahavad omad ja võõrad ja vahetud
me hingele pai
Siis tahad et tõsiselt võetaks
siis tahad sind tõsiselt hingega võetaks
kire ja jõuga ja jäägitult võetaks
aga tahad et keegi ka põetaks
kui võetud ja südames ai
Ma tahan et maailm mind kasutaks
avan end alastan- tahan et kasutaks
pigistaks tühjaks ja lõpuni kasutaks
heidetud kõrvale- keegi taas kosutaks
võtaks mis jäi
Kui ainult ei oleks nii tühi ja valus
kui poleks nii neetult nii meeletult valus
nii valus et e .....
Tühisus
Täna mind kõnetab tühjus ja tühisus
enese- mõtete- tunnete tühisus
kajatult kõnetab maailma tühjus
maailma pöörete lõputu tühisus
Väärtused kajavad laupäeva leinal
alati ühel ja samal kell-ajal
seisatan enese väärtuste seinal
lasen kanda end kõlatul kadunud kajal
Maailma tühisus
enese tühisus
kõnetab täna
mu tühjus ja tühisus
Võtame valget ja väärtused värvime
ilma me pintslita- käsnata- rullita
uuele seinale tühisust kärnime
maailm ja mina end enam ei üllata
Seina peal tühjade tunnete tühisus
tõeliselt tühjade tunnete tühisus
.....
Mõtisklusi vihmasajus
Kord vihmasajus taevast nii tumedat,
silmitsen sumedat valgust jubedat.
Sulgedes silmad, kõndida lennates.
Kadunud hingi, kordi veel emmates.
Põigates kohtades, radadel vanadel.
Surudes ohtratel, emotsioonidel sadadel.
Kohates jälle, tuntud tundmata teid,
et kuulata uuesti vanu kuulatud ei’d.
Erinevad inimesed, rajad, sp pole enam teid…ja mõndasi neid.
Ära kurvasta…varsti pole ka meid.
Armastus pole kuskile kadunud
kuigi kõnnid juba pilvepiiril
endast märku siiski andnud
korduvalt oled unenäoriiulis.
Röövis koosolemise õnne meilt
liivakellas armutult pöörlev vanadus
tabas südant märklauana meeleheit
lahkumishetkel kingitud kallistus.
Särama jäi hingele taevatähena
näitamaks kaugele teed kuhu lähed
Sulle kunagi järgi tulen ma
et viibida igaviku üksteise lähedal.
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
Sinitaevas
Kas Sa sinitaevast näed,
on kadunud kõik pilvemäed,
hing see lennata nüüd saab
üle sinitaeva, maa,
tuues soojust südameile,
päiksevalgust hingedele,
armastuse põsepuna,
mis Sus' peidus oli juba.
Kui kord saabub südaöö,
on puhkend armastuse lõõm,
süda löömas ühte takti
teisega, mis oli katki.
- Tarmo Selter -
Karu ärkas talveunest
Karu ärkas talveunest
suure hädakisaga
Lumetekk oli sulanud ära
rahu kadunud korraga
Möirates ta ringi tatsas
möirgas nii,et kaikus laas
Silmeesine tal pime
nälg nüüd vaenlaseks tal saand
Aeglane ta käik ei ole
kuigi tatsab sulalumes
Nälga süüdlaseks ta peab
see ainus mõte,
mis vasardas peas
Tuustis igat rohututti
näris kuiva käbijuppi
Iga kännujuurikas
karu käppa tunda sai
Puult üks lumelobjakas
karul pähe potstas
Jooksu pani vana karu
tal ju väikse varsa aru
m3
avan end taas siia kirjapilti sest muidu hajub mu riim
kui pasahäda hetke seis ma vaatan ikka suht mäda
tänapäeva lood räpiskenes muusikud rohkem haigestunud
juures mõned peded dj del plaat nii hästi enam ei keerle
üksluisus ja muu mis teeb meele ebaterveks
kus on kadunud hip hop nyyd teeb seda jama iga tont
lood eneseupitusest või kui suur on tema lont
kui suur on tema oskus sellel alal kuidas tinti muudkui sulest kallab
unustatud teemad mis ehe mis toimub hetkel
keda kotib kui oskuslikult kadedaks teed terved
Kisendav hing
Oh,anna meile valgem taevas!
Oh, anna meile valgem maa!
Kuhu on kadunud sinine taevas?
Kuhu on kadunud mururoheline maa?
Oh, anna meile hingepuhtust?
Oh, anna meile kannatust!
Kuhu on kadunud inimlik mõistus?
Kuhu on kadunud leplik meel?
Oh, anna meile tulevik helgem!
Oh, anna meile kannatlik meel!
Auk kodus
Kas saad ära arvatada seda
miks sinust irdusin?
vajan aega õitseda
kui sind kogu aeg kuulasin;
on auk kodus
ja meie suhetes
on selleks teine moodus
pääseda süngetes vetes;
on auk seinas
mis kibedusest tekkis
ja lapsed on leinas
nende juured on sassis;
jah olen vihanud sind
ühtivus teinud mõlemale kurja
sa ei tea kuidas mõjutasid mind
nii läinud me tulevik nurja;
kas saad mulle õelda nüüd
miks vaja peret läks?
on hilja tunda süüd
soojus on kadunud jääks;
on auk kodus
ja pere suhetes
on auk kodus
ja ühistes mõtetes
Must koer
Ära kalmistule pimedas mine
muidu näed asju, mis pole olemas
ja just ohtlikuks muutub olemine
kui kuuled midagi ulgumas;
leiad lähedaste haua
mis on lahti kaevatud
ning siia ei saa jääda kaua
kui on järgine liha üles leitud;
kohe asud jooksma peitu
selleks on kabel metsas
ja siis oleksid sa abitu
kui oleks lukus uks eesotsas;
siin on paks udu hallis
küüned hakkasid sissekäiku kraapima
kui sul on elu kallis
siis asu palvetama;
udu lõppeb, külm tuul on sees
hingeõhk selga külmetab
su taga seisja pole naine ega mees
ning ta su hinge haistab;
hommikul .....
Vanaema õhupalli sõit
Kuidas vanaemale meeldib taevas
ja kõrgustesse reisida
nüüd lõbust ilma jääda vaevas
kui surivoodil sai vedeleda;
matustel avastati, et kirst on kadunud
peiulaualt haihtunud kange naps
Matilda viimasena vanaema näinud
nii seletab lapselaps:
"olen vanaemale lubanud
kui kedagi teist ei huvita
et ta viimast korda tahtnud
reisiks õhku sõita
see hetk kui palus mindki
võtsin ta soovi südamesse
ja nüüd siis ta seal lendabki"
suunates näpu taevasse;
kirst on kinnitatud õhupallidega
on tee pikk välisilma
kaob laip ära tuulega
on alanud retk ümber .....
Aastate rada
Aastad, need mööduvad ruttu.
Ja halliks on minemas pea.
On nähtud nii naeru kui nuttu.
Eks seda sa isegi tea.
Tähtis on see, mis on olnud.
Ja tulemas veelgi sel teel.
Kohad kus käidud, kust tuldud.
Ning kuhu sa minemas veel.
Vahest ka aega on vaja.
Ja mõtlema ikka ju peab.
Võtma siis maha peab aja.
Ning küsima, mida sa tead?
Sest elu on see, kes sa olid.
Kes oled ja kelleks sa saad.
Ajad, need läksid ja tulid.
Kuid sõbrad, ei kadunud nad.
On minna veel paljugi vaja.
Ning tunda saab küllaltki veel.
Kuid igaüks meist oma raja.
Loob ise sel kõnnitud teel.