Sõnale kadus leiti 157 luuletust (pop)
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Aeg mul lendas käest
Klassid on igavad,
aeg nagu peatuks.
Matas on vaikne
kuulda vaid südametuks...
Kuid aeg mul lendas käest
ja järsku seisan laval,
räägin oma lugu
sellest, kuidas aeg kadus,
põles nagu kulu.
Igavestena näinud ajad,
lagunesid kui vanad majad.
Ja need ilusad, rõõmsad ajad
jätsid maha vaid õrna naerukaja...
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Valu hinges
Ärkasin öösel üles,
tundsin kahtlast valu hinges,
vasti miskit halba juhtub,
vaatan ja kuulan maailma,
kuid kardetut ei kae ma,
kuid siiski kogesin kardetut.
Kõik, mida ei jõudnud loota veel
ja kõik, mida ei uskunud mu meel,
purunes, just kui klaas, kildudeks.
Läksin välja ning istusin maha,
kadus soov miskit teha,
teiste õnn, mida nägin, oli kui pinnuks silmas.
Tuli mõte, et joon end täis,
kuid MIKS!
kas sellest oleks kasu,
ei kaota ära viin mu hingevalu.
süütan sigareti ja mõttesse vajun,
seesmiselt, nagu loom, karjun
ja küsin?
millega ma selle ära .....
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Jänese buugi-vuugi
Jänes hüppas kõigest väest
Peenras rivis porgandite väed
Tšillis, nillis, aru kadus käest
Parem porgand, kui tühjad käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes pani porksi tuuri
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Bussijänes varjus kõigest väest
Polnud piletit, vaid tühjad käed
tuli kontrolör ja siht kadus käest
Tuhat-nelja tegid jalad, käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes tegi puhta vuugi
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Elektrijänes siblib kõigest väest
särgil särab kuldne number üks
võimalusi, võite ei ta las .....
Mõte...
Ma mõtlen ja mõtlen
ja mõtlen kuni mõttes,
tekib mul mõte
mis asub mu mõttes.
Siis jälle ma mõtlen ja
mõtlen kuni mõttes,
kadus ära mu mõte
mis asus mu mõttes
Nüüd mõtlen ja mõtlen,
mis asus mu mõttes.
Mis kadus mul ära,
nii ruttu ja vara
autor:Anna-Maria
Tärkamine
Üks süda hetkeks avanes
sõna vihmapiisana langes
miski sügaval liigatas
põuases pinnases kanges
seeme kuivas mullas
ootas kannatlikult tärkamist
üks tunne sügaval hinges
ootas meeleheitlikult ärkamist
ja alastuselt kadus häbi
ta oli kaetud puudutuste looriga
pimedusse tungis valgus
tuntav iga kehapooriga
soojade pilkude paistel
sirutus arglikult idu
argipäevastest asjadest
sai korraga rõõmupidu
kui neid sõnu veel sajaks
kui pilgud veel pehmelt paitaks
see tunnetest tärganud idul
kauniks õieks kasvada aitaks
Gailys
Ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
Tüdruk
Seisis kivist kollane maja
vaiksel tupiktänava nurgal.
Sinna linnakära ei kaja
istus aknal üks tüdruk kurvalt.
Mōtles tüdruk,et kell on veel vähe
ja taevas pilvedest vaba.
Sättis punase kübara pähe
ning läks välja jalutama.
Tundis tüdruk end ōnnelikult
nōnda kōndides taeva all.
Silmis särasid naerukillud,
kaelas sinine siidisall.
Ōhtuks päike mäe taha kadus
taevalaotus sai tähti täis.
Tüdruk kōndis nüüd unenäoradu,
kus Ta maailm veel ilusam näis.
Angerjas
Paadi põhjas angerjas
Limasena vangerdas
ära tahtis põgeneda
mees kui asus püüdma teda
sai ta kätte, pistis kotti
mõtteis juba supipotti
sinust saab hea leemekene
kuid siis äkki, heldekene
Mees ei uskund oma meeli,
uss see lausus inimkeeli:
„Tean, et olen kallis kala
pidulaua lemmikpala,
minu eest saab palju raha,
kuid kas seda sa vaid tahad?
Sulle tõsimeeli väidan,
suisa kolm su soovi täidan.
Säästa süldist minu saba,
lase vaid mul olla vaba,
päästa minu nahk ja veri
minu elupaik on meri.“
Kuigi polnud kullast kala
mees jäi uskuma ta hala. .....
Eksinud
Ma kallistan hommikul kurbust,
Madal päike nii tuhmilt särab.
Mu hing ei peegelda soojust -
Teda pole, see kadus ära...
Aina rohkem on kaugusse pilke...
Mida suundusid otsima nemad?
Juua sooja tuult, paargi tilka,
Ahnelt loota, et ärkab kevad...
Tiina Klemets
Sel ööl...
Sel ööl pinev vaikus,
ärevus...,olin valmis...,
toas hubane valgus,
sind mõttes embasin.
Sel ööl aina soovisin,
ihkasin ning teadsin,
kui tõeliselt hoolid-
mulle õrnusi jagaksid.
Sel ööl kaunis unistus,
su tugevast kehast...,
kirg pakitsemas ihus,
soov kõike endast anda.
Sel ööl...,sa ei tulnud,
jäigi vaikseks see aeg...,
oli pettumus ja valu,
kuumad pisarad..,raev...
Sel ööl häiriv vaikus,
ootav voodi,mis tühi...,
jäigi unistus,ilus..-
vaid sooviks mu huulil....
Sel ööl hing sai haiget,
leek kustuski rinnas...,
kadus lootus südamest-
tun .....
Totu Mati
Totu Mati põrandal miini tagus.
Pärast ema imestas,et kuhu Mati kadus?
Toti Mati suuga katsus voolu pinget,
pärast seda enam tal polnud vere ringet.
Totu Mati sõrme pistis pepu auku,
pärast teised kuulsid hirmsat pauku.
Totu Mati pani sõrme ninna,
pärast jäi see hoopis kinni sinna.
Olen tühi
Päevad mööduvad... olen tühi
järjekordne pettumus.
Lootuse silmist pühib.
Vaikuses murdus elu
õnn kadus -
saatus probleeme
õlule liialt ladus.
Üleliigne tundun
kõigil vaid jalus.
Kuidas leida ennast?
Küsin.
Kaotanud usu -
hääbunud hing
siiski valus
ekselda pimeduses.
Valgust.
Valgust -
leidmata algust
uuesti läidaksin
südamesse sära -
mille maailma
raskused vihmana
kustutanud ära.