Sõnale kahetsus leiti 58 luuletust (copied)
Lõpetajale
Ole uhke enda üle,
aeg on minna edasi,
uued takistused tuleb
ületada sedasi,
et ei oleks kahetsust,
vaid naeru, elurõõmu,
siirust, headust, armastust
nii Sinu ellu saabub,
saatjaks lasteaiast, koolist
sõbrad, õpetajad head,
lähedastelt õnnesoovid
ellu minnes kaasa saad.
- Tarmo Selter -
2022
Kahetsus
Mu süda on kildudeks rebitud
ja usk Sinusse on vajunud põrmu,
sest uskusin Su hingeilusse
ja Su kaunitesse sõnadesse,
mis kord siidina paitasid kõrvu.
Jaa, mu kallike, tõsi see kõik,
et Su hingele haiget ma tegin
ja olin kui marukoer armukeerises,
end nõrkusel kanda ma lasin.
Kui saaksin taevast alla tuua kuu ja tähed korraga,
siis kõik nad Sinu südamesse,
paneks kaunilt helkima.
Ei ajaks Sulle kärbseid kõrva
ei puhuks mullikesi suu.
Ei üksi jätaks Sind ma iial,
oleksin Sul ikka truu.
Loodan, et andestust toob homne,
homne õhtust targem ju.
Ei taha ma sü .....
Elu armastus
Päevast päeva mõtlen sulle,
mu kullaksllis eluke.
Tõesti seda ei teinud ma enne,
sest nii vähe, sust hoolisin.
Mida lähemal nüüd oled mulle,
seda rohkem sind armastan.
Anna andeks, et olin uhke ja pime
ja kunagi sinuga ei arvestand.
Oled haprake mu elu,
kõigist kõige kallim sa,
kõigi oma kümne küünega
hoian sinust kinni ma.
Kui ükskord päike vajub looja
ja minu süda vaikseks jääb,
siis tasa, tasa, lasen lahti
ja sina eluke mu käest.
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Kui oleks ma sinu
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma kevadine sulavesi,
hingest sul uhuks minema kahetsusi.
Kui oleks ma tuul su palgel,
ma suudlusi saadaks veel aovalgel.
Kui oleks ma lumi nii õrn,
ei jätaks ma hoolitsemist mitte üks põrm.
Kui oleks ma taevane pilvetups,
su enda sisse mässiks kaitstuks.
Kui oleks ma sillerdav oja,
sul näida püüaksin veetlevana.
Kui oleks ma purikas katuseräästal,
sind kõrvale vooliks endal.
Kui oleks ma tormine äike,
sind jätaks ma rahule, oled ju väike.
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa .....
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Vaikuses kuulan ja räägin
Vaikuses, valede valu.
Hirmus on märgatud seegi.
Tean, et ma enam ei talu.
Kui südant mul puudutab keegi.
Tahan ja tahtmist ma peidan.
Vaevan ja võtan mis antud.
Seda hirmu ma endalt ei heida.
Seda raskust, mis aastaid on kantud.
Kuulan, kuid sina ei räägi.
Ning vastan, kui sind pole kohal.
Seda tühjust ei oodanud keegi.
See kui akna all öösiti vohab.
Millest räägin, mul selge see pole.
Ei leia ma sõnu neid õigeid.
On's maailm nii lõpmata kole?
Või leidub veel hetki ka helgeid.
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.
Enesehaletsus
kõigepealt tekib hirm
järgnevad pisarad
siis vimm
ja viha
viha kandub igatsuseks
igatsusega jälle pisarad
tekib sügav masendus
ning väheke kahetsust
järgneb enesehaletsus
kuid kui nutud on nutetud
ja vaikselt kõigest suva
märkad, et ebaõnn pole lõputu
ning enam ennast haletseda ei luba
tõused voodist, pühid pisarad
teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
kui kaunis ja muretu tundud sa
kuid on asi, mida ei märka nad
et sügaval südames sa sured
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
Kahetsus
Kõik pingutused, mis ma tulles tegin,
need läksid ära minnes jälle luhta,
kuid mis ma ikka rusikaga vehin…
Ma parem ette võtan platsi puhta.
Külg külje kõrval möödumatu tundub
nii aeg kui ruum kui olev silmapilk,
ent varsti kogu müstilisus muutub
ja sõõmunõusse nõrgub viimne tilk.
Lood-laulud loetud, loobuda on vaja
ja minna oma luuda kandes ära…
Vaid uskudes, et iga tule-mine
end siiski tasub mõnes mõttes ära.
/Mari*Uri/
kahetsus
Sa lahkusid jälle valega
mis hinge seest mul kiskusid
Kui tuled uue palvega
ning põlvili Sa laskuksid
Siis sammun mina reipalt püsti päi
kuid pisar silmis mul
Jah tean see mul üle jõu käib
siis süda puruneb Sul
Seda andestada siis ma saa eal
kui tegid tol hetkel suure vea