Sõnale kaja leiti 335 luuletust (parimad)
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Tuulelohe
Mere ääres tuul võimas
linnud koha peal liuglevad
vahune meri kaldale löömas
lennud rannas peatuvad;
kajakas on nagu tuulelohe
mis õhus seiskub vastu voolu
ei saa edasi kohe
kehvaks läheb linnul meeleolu;
hee - hee, linnud on nii lollid...
tahavad isegi mere kohal minna
aga tuul uhtus reisiplaanid
kui tahavad jõuda tänna - sinna;
jahimehele on see hea saagipäev
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Eesti elu
Kui kustumas hetked ja lootused elus,
kadumas armastus, ilu,
elada praeguses ajas on valus
ja raske nii Sinul kui minul.
Euribor tõuseb ning kadud need kaovad,
töökohtades tekib pankrott,
lapsed, koos nendega isad ja emad
elus otsimas uut kohta on.
Riiklikud maksud on tõstmas me koormat
inflatsiooni varjus veel siiski,
valitsus ütleb: "Kõik hästi on, oota,
küll teile ka pudeneb miskit!"
Eelarve miinuses, makse on vaja,
kuid milleks siis luisata aina,
poliitkorrektselt vaid keerutab Kaja,
ei räägi, mis hinges veel painab.
On maailmas sõda, koroona see jääb,
.....
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....
Libajõuluvana
Jõuluvana saabus meile
juba üle-üleeile.
Lubas kinke õigel päeval,
kui vaid võiks ta meile jääda.
Nahka pani piparkoogid,
keeksi peale uhas moosi.
Ära sõi kõik vorstid-kapsad,
sügas teleka ees vatsa.
Januks glögi peale rüüpas..
Oh, kuis kõik see ära tüütas!
Norskas nii, et kajas maja,
päkapikud ajas ära.
Jõulud kätte jõudsid viimaks.
Kas ehk lõppevad need piinad?
Vana kiirelt vehkat tegi,
ei saand me kinke ega glögi.
Ainult vannituppa jättis
habeme - no küll on petis! -
kirja ka: "No kas ei meeldi?
Uhke kingitus ju seegi!"
Ema ja poeg
Ema saadab läbi kardinapisarate
teele oma ainsat poega,
poega,kel aastaid kaheksateist vaid
Sõjakoledusi vaatama ja mõõtma,
mis täna nii uskumatu näib.
Reaalsus vaatab mõlemale näkku,
ema pead noogutab vaid.
Rahu ajal minna päriselt lahku,
normaalne see küll ei näi.
Poja rasked sammud astuvad teele,
tal rüht on sirge ja kindlameelne.
Huulil Ukraina hümn nüüd kajab
ja tuttavad on kõik kodurajad.
Ema soolasambana
jääb koduõuel ootama...
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.