Sõnale kalli leiti 1084 luuletust
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
Sõbrapäev
Sõber on kui kallis vara,
hoia teda ja sõpruses ela.
Sõber on kui habras hing,
kui tal liiga teed,
siis ta kui tiibadeta lind.
Südamega tunned ära sõbra,
õige sõber truu
ja suure südamega on.
Õige sõber elumerest välja aitab,
tal kõigest hingest aidata on soov.
Sõber on see, kes märkab
ei peitu poe, kui häda suur.
Rõõmu tunneb Sinust ja pead Sul paitab,
kui elus Sul kõi õnnestub.
Sõbrad kallid, hoiame ühte,
hoiame kokku!
Ei siis armastus meist iial lahku.
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Sõbrapäevast matemaatiliselt
Sõprade ring, kolmnurk ja ruut
kohtusid pargis õhtul pealt kuut.
Ring oli suurim ja alustas juttu
lubas veel lahkelt, et kõneleb ruttu.
Lood on nüüd nõnda, teadustas ring
et varsti on sõbrapäev, teab iga hing.
Mis arvate teie, mu hulknurksed kallid
kui hülgaks kõik vanad ja moestläinud mallid
ja liidaks me kokku ühised jõud
siis kõik oleks sõbrad ja lõpeks see põud,
et mõni on üksi ja kuskil on tüli
vaid igaüks oodatud on avasüli.
Sõbrapäeva armastus
Sõbrapäeval süda saab loitsu,
Koosolemist täis armastuse roitsu.
Sõprusest kantud, kindlad ja tugevad veed,
Kõik ilus ja kaunis, mida südames need.
Naeratused kaunid, sõnad helged,
Kallistused soojad, silmad selged.
Sõbrapäeval armastus südamesse jääb,
Kui sõpru meil jagub, siis kõik hästi lääb.
Lihtsalt Armastus
Kui päikene õhtul läeb looja…
Ja öös kumab kollane kuu…
Tahaks kaissu siis kedagi sooja
Ja kõrva kuhu öelda saaks suu…
See kaua on kibelend keelel….
Tahan väga et kuuleksid mind…
See ammu mul püsinud meelel…
Minu kallis mina armastan sind….
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….