Sõnale kallistus leiti 118 luuletust (uued)
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Sõbrapäeva armastus
Sõbrapäeval süda saab loitsu,
Koosolemist täis armastuse roitsu.
Sõprusest kantud, kindlad ja tugevad veed,
Kõik ilus ja kaunis, mida südames need.
Naeratused kaunid, sõnad helged,
Kallistused soojad, silmad selged.
Sõbrapäeval armastus südamesse jääb,
Kui sõpru meil jagub, siis kõik hästi lääb.
Armunud
ma tunnen, et hakkan endasse armuma.
tunnen, kuidas saan sooja endale kingitud kallistusest,
kuidas võtan hingamiseks aega seinalt kella pilkamata,
kuidas hellitan end toitudega, mis mulle maistevad,
kuidas joonistan mõtteis oma sünnimärkidest kujundeid,
kuidas kiidan end,
kuidas armastan põleva leegiga, mitte leige ahjuna,
kuidas lasen vihmal pesta oma nägu,
kuidas julgen lasta muusikal end kanda,
ja Jumalal end hoida,
kuidas tean, et suudan anda,
ja lepin tasuks tee äärest korjatud õiega,
kuidas usaldan õhku, mida sügavalt hingan,
kuidas olen tänulik iga päikesekiir .....
Käed....
Pane ümber minu palun oma soojad käed…
Sinu käte kallistust ma naudin….küll sa näed
Mind pimestab su ilu…jalust nõrgaks lööb odüür…
Ma tunnen meie vahelt langeb põrmu kivist müür…
Hoia käsi palun hästi ümber minu keha..
Sinu kätest õhkub soojust….rohkem pole vaja teha….
Hoia pikalt kinni…ära niipea pihke ava….
Ma lihtsalt tahan olla nii….ja sind kallistada….
küberruumis
kübersuudlus küberruumis, küberkallistus - kõik muu
on vaid osaliselt elu - läbi plasti - külm su suu
kübersuudlus päris hale, nagu kumminaine - kalk
asja ajab korraks ära, aga huultel maitseks – talk
küberruumis toimetame, mina ka - see tore paik
sõpru täis mu kodulehed - suhte kinnituseks laik
kübertere sulle sõber, mida tegid, nägid head
igapäevaselt mu share ikka tunnustama pead
kübersuudlus küberruumis, küberkallistus - kõik muu
on vaid poolenisti elu, kuskil päris - huuled, suu
küberruumist välja päästes, kohmetuna vaatan sind
ebalevalt lähen .....
Olla
Hommikused kallistused,
võibolla enamgi.
Hea sõna ikka pigem tihti.
Ja oled tingimusteta tema.
Talle oluline ja armas.
Väärtuslik ja kallis.
Su keha iga kurv on ilus,
su all või peal või puude vilus.
Meil pole vahet, kus olla
endale kallid.
Kõik see on kahepoolne,
kuni endas on tühjus,
ei saa meil seda kõike olla.
Täitsa keeruline olukord,
kus olla.
(1.8.2022)
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Ajamasin
Liivakast on mu ajamasin,
iga liivatera kallis mälestus.
Kui olevik on morn ja väsind,
liivakastis kühveldan halastust.
Liivakastis õhku lendavad kõik lossid,
mis ei lenda kusagil mujal.
Seal lapsepõlv ja lapsemeel said kuju-
naerudena, mis lossi tehes kostsid.
Liivakastis paistis alati päike,
sest vihmaga sai mudakast.
Kõik paistis nii ohutult kauge ja väike,
lihtne liivakast, kus laps sai mängida last.
Liivakastis oli palju aardeid-
ämbrid, liiv, sõbrad, suvi.
Elus on olnud palju pöördeid
aga liivakastis tunnen end koduselt.
Liivakastis tundsin end kui .....