Sõnale kannatlik leiti 38 luuletust (parimad)
Tuhat tänu korraga
Minu emal pilk on range,
aga süda on tal hea,
pilk on sellepärast range,
et ma elust pettuma ei peaks.
Ema suunajaks mul olnud,
kõigil eluradadel,
hoidnud ära pahandused,
teismeeas, kui olin veel
ja veri soontes aina kees.
Ema targad õpetused,
meeles mul on ikka veel,
kannatlikuks jäämise kuntsti,
tsipa juurde õpiks veel.
Ema, Sa mu õpetaja,
Sa mu elutee rajaja,
Suured õnnitlused Sulle!
Tuhat tänu korraga!
Sõber
Sa oled õnnelik,
kui Sul on keegi,
kes Sinuga käib läbi elu.
Ta on kannatlik,
hoides Sind veelgi
läbi lolluste, nalja ja melu.
Ütleb otse,
mida ta mõtleb,
ei varja miskit Su eest.
Ta on Su sõber,
kes edasi tõtleb
ajas Sinuga ühisel teel.
- Tarmo Selter -
2022
kui ema rinnaga last
kui ema oma rinnaga last
pilk pilgus kinni
nii päike heldelt
praegu päeva joodab
nii võikski olla taeva all
kui möödas pikk hämar talv
vaid valgus hetke
õhtuni hellalt voolaks
saab roheliseks sellest kask
sirel järge kannatlikult ootab
ja sina sellelt silmi ei saa ära
enne ööd et eha taeva värvib
täna heleroosaks
Naise arhetüübid
Kui ma olin kuuene või noorem
õpetas ema mind kartulit koorima
ja ta toitis teadlikult minus "perenaise" arhetüüpi,
et ma ei jääks hätta peremehe valikul
ometi, on vahel tunne, et ta aastaid ja aastaid pettub
ega ole valmis omaks võtma mingi kandidaatide valikut
Aga ma olen kannatlik
Ma olen kannatlik nagu Penelope, kes ootas Odysseust
Kuigi ma olen pidanud ennast üsna kärsituks
on välja tulnud, et tasane meel ja meelekindlus
on mõned mu trumpidest
Oht on, kui ootad ja ootad, siis ei leiagi
sest su pea on kuskil kõrgustes ja puudub kontakt Maaga
Ideaa .....
Õitsema hakkavat õunapuud vaadates
keegi puudutas mind
justkui olnuks see
mu oma hing
tundsin kuidas lausus
nagu Sina armsamat
aed kevadet ootab
iga janust punga oksal
päike peost joodaks
see kesta võib kaua
on kes teab kui pikk
ole seepärast kannatlik
nagu teeb seda
sinu põsk ja pilk
sai otsa korraga
minu ja õunapuu vahel
olnud kaugus valgus asemele
olemise lembe raugus
Mul mõtetest on tulvil pea
Mul mõtetest on tulvil pea,
sest tean, et uus-aasta tuleb hea,
tuleb ja ongi nüüd hea,
et ringi käima paneb pea.
Kui mõtted positiivsed on,
siis terve aasta hea olla on.
Kõik tööd ja tegemised hästi laabuvad
ja halvale saad vastu, kui nad saabuvad.
Eks kurbustki saab kogeda
uue- aasta teel
ja kannatusi kuhjaga
tuleb juurde veel.
Kuid kui su meel on kannatlik
ja vaim on tugev sees,
siis tuleb aasta õnnelik-
Me peame vastu veel!
filmi Jonas Mekasest vaadates
hoida kaamerat
kannatlikult nii
lindile jääks näha
New Yorgi ühel kõrvaltänaval
tarakani asfaldil ronimine üle tee
kergendatult
ohata kui tal õnnestus see
mina ei küsi milleks purki
oli panna tarvis
liblikana hetk see
lasta meelel täituda sellest
pilgeni veel
lihtsam olnuks vist võtta üles
auto rataste alla jäämist
kui tarakani eluga pääsemist
küll mitte ehk kergem
Lapsed
Lapsed, meie lapsed on need,
kes kannavad rõõmu südame.
Lapsed,meie lapsed on need,
kel siirus põleb silmades.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes sammuvad läbi elutee.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes peegelpildiks me kodudes.
Lapsed, meie lapsed on need,
vahest valutavad südamed.
Lapsed, meie lapsed on need,
kannatav ja kannatlik meel.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes istutatud hinge ja südame.
Palun, härra postimees
Gmaili põrnitsen elutoas
pärast tööpäeva pimedas
siis näen aknast möödumist
nüüd teen kinni pidamist;
palun, härra postimees
tean, et sul pikk tee veel ees
aga vaata kas mul kirja tulnud
tahan teada, kas ämm juba surnud;
ole kannatlik, kui sult pärin
lihtsalt infot uurin
sest, kui mutt manala teele
pidin ta pärandi raha saama endale;
testamendile enda nime panin
ekstüdrukult au röövisin
et talle saaks kätte makstud
ja pärandi rahaga saan elektri tasutud;
ilmaasjata ämma trepile vett kallanud
tean ta juba jääl kukkunud
ohhh, palun, härra postimee .....
Lastekaitsepäev
Laps on meie kalleim vara,
armasta ja hoia teda.
Kallista ja pai tal' tee,
räägi hellalt asjadest,
mis tal raske on mõista veel.
Vaata talle hellalt silma,
uuri kas on muresid,
kas on rõõmus tema meel,
või kas kurbus on ta teel.
Ole lapse vastu aus,
kannatlik ja õpetlik.
Kirglik seikleja
Ta uitas kaua üksi, kuni tabas, et tegelikult on tal palju sõpru.
Teda saatis hoolimine, armastus ja üks lõputu seiklus.
Ta oli kannatlik ja ta nautis iga hetke oma elust ning oma raskused kirjutas ta ümber ühte õpetlikku juttu.
Ta viskas mõõga põõsasse, jättis võitlemise ning nägi sihti hoopis kõrgemale... ronida mäe tippu.
See polnud võimatu tal sinna ronida, kuid selleks oli vaja palju enesesse usku.
Nüüd kirjutab ta igal õhtul .... peen sulepea kribab valgele paberile tindist sõnu .... maailma ilust, puhtast rõõmust, armastusest, igatsusest, lootusest ja m .....
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Suvi-Sügis
Suvi keerutab sügise ümber
maheda tuulega silitab
Säraval pilgul ja naerusuiselt
sügisele silma pilgutab
Hiline jaaniusski rohus
sekka laternat vilgutab
Sügis lehti rebib puudelt
suvele kõik kingib need
Sügis suve hala kuuldes
meel tal muutus nukramaks
Suvi mõned päevad saigi
kingituseks sügiselt
Ja siis oma võimsa väega
pühkis suve sootuks teelt
Suvi jõudis vaevu hüüda
Soovin kannatlikku meelt!!
Taas üks päev on rõõmu päralt
Taas üks päev on rõõmu päralt,
kuigi päike madalamal on,
kuid siiski ta särab.
Ilm on vihmagagi kena,
see sügis ju, seda enam.
Kuigi linnud kõik on läinud,
süda juba leppinud ja rahu teinud.
Hinges kannatlik on meel,
ilusaid päevi tuleb juurde veel.
Jõuluaeg ju poolel teel,
rõõmu saab siis iga meel.
Siis valguskiir poeb südameisse,
rahu jõuab hingedesse.
Vana, ent uus
kõik oleks justkui sama
aga seesmiselt on kellaseier edasi liikunud
ja ma tunnen, et ma pean minema ära
kuskile sinna, kuhu olen ammu igatsenud
ja ma olen aastate jooksul vahel kannatamatult kaua
kannatanud kannatlikkust
olles oma rütmis, oma süsteemis, oma haigevoodis
nagu paratamatult
mitte nähes seda eluvalgust, mille jaoks ma tegelikult tulin siia
mattes ennast maha justkui
aga isegi nüüd teades,
et võib minna aastaid
aga olen valmis ootama
kuni jõuab see võluri kepp minuni
ja olen loonud selle mida unistan
ära küsi
suu minult on hakanud
küsima kas hingega saab
kokku üldse kunagi hing
öösse vahtides vaikisin
kaua mis on ööliblika
otsatu lend vastu mu
valgustatut akent
kui me ka ise oleme üksnes
Sõna ja valguse kannatlik loome
aru saaks
läheme kuhu poole
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1)