Sõnale kartus leiti 37 luuletust (pop)
Üksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
Õpetajate päeva kingitus
Ma palusin täna kõige kõrgemalt
Et "need" kaks ära ei külmuks sealt heki pealt
Nägin eemal inimesi Tema aiast mööda liikumas
Üks tänavalaterngi oli "nende" peale vilkumas
Kas minu plaanitud tegevus ikka laabus?
Või see kartustäratav hetk siiski saabus....
Kas minu tagasihoidlik kink jõudis Temani?
Või läksid "need" rändama kellegi teiseni....
Olgu peale, lähen nüüd küsimuse juurde....
Vastasel korral satun närvipuntrasse suurde
Kas tänahommikused heki sisse asetatud roosid
Jõudsid ikka Temani kui õpetajate päeva lausutud soo .....
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Peidus - kõigi eest
Külge sulanud külmale südale,
Närbub lill, lootes parimaid aegu.
Lehed langevad alla, üks ühele -
Veidi soojust saaks, kübetki praegu.
Killud murduvad, süda jääb jäässe,
Oota natuke veel, ära kuku.
Ära kurvasta, küll sa ka pääsed
Võtmed leiduvad igal ju lukul.
Näed kuis kuu, paistab, seal kaugel,
Soosib sulle parimaid aegu.
Veidi veel, ole, süda on kange.
Hella pai tee tal õrnakse käega.
Tiina Klemets
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Jõuluröövel
Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.
Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.
Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.
Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
Inimeselt Inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes
Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju
Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.
(Heliriin Puistamaa)
Vaba - Vang
Kartust täis pimedus haarab nii kaasa
Toormates tunned, kuis vaibub ta tuul,
Värise, hinga koos temaga tasa
Ta õpib siis lugema sõnu su suul.
Ei ümbritsev torm ei häiri sind enam,
Ei lõputult vinguv ta hingete muul,
Siin olete teie – vaid sina ja tema
Ja pimestav kirg, mida kehastab kuu.
Tiina Klemets
Vale tunne
sa kõigest kuula ja tunneta
see on miskit erilist
pikapeale sa mõistad
mittemiski polnud mõtteta
sellel õrnusel ja ükskõiksusel
oli olemas tunne
tahtmine suur
aga kartus suurem
sina ei tea seda, ja teadmatusse jääd
sest mina tahan nii.
tunne meid liiga kaugele viis.
Sind oodates
SINU TULEK NII TAVALINE NÄIS
JA ESIMESEL ÕHTUL VÕISID MINNA
SEST MINU MAAILM OLI TÄIS
MINU PERET - NAD KUULUSID JU SINNA
KUID SÜDAMEST MA KILLU KAOTASIN
SU SUUDLUSTESSE, SILMADESSE, HINGE
MA ENESESSE UKSE PAOTASIN
SIND OOTASIN - MU KEHAS ÄREV PINGE
SA VEEL MU LÄVEPAKUL SEISMAS IKKA
EI LAHKU - SISSE KA EI ASTU...
KAS TÕESTI PELGAD OOTUST PIKKA
KUID MA JU POOLDE ELLU TULEKSIN SUL VASTU
Armastuse nimel
Kui oled eksin`d õigelt teelt
ja kodu pole paista,
siis tuleta meelde mu sõnu
ja vaata üles taevasse.
Eredaimat tähte otsi sealt,
mille sulle kinkisin,
et leiaks üles sa kodutee,
kus iganes sa ka ei oleks.
Ning täiskuu valgustab
ja näitab sulle teed,
et kaoks kõik hirmud, kartused
ja rõõmus oleks meel.
14.10.2008
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
Kaua ma suudan?
Kaua ma kannatan
kartust ja hirmu,
teadmist mis ees
pole mulle!
Kaua ma suudan
astuda sisse,
tuppa kus tühjus ning
pole mulle!
Kaua ma püüan
su meele järgi olla
tean et su lahkus
pole mulle!
Kaua sa hoopled
mu kõikuval pinnal
lõpuks ma lajatan ja mind
pole enam sulle!
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!
Tões ja valguses
Sa ütlesid et tahad tunda
Kuis lõhnab elu täis armastust
Kus hoolivus ja rahu
Mis hinge ei mahu…
Kus on suur tunne
Mida mõistus ei hooma
Ühekorraga…
Vaid kild-killu haaval
Emotsioneerime korda -mööda
Siis kui tõe eest näkku ei lööda..
Usalduses mis on ületanud
Hinge kartuse piiri
Kaitses ennast haiget saamise eest
Sest enam ei taha,
Enam ei mahu minu sisse
üksi olemise valu
Ma ei hoia enam endale
Ühtegi hingepiina torkivat mõtet
Ei ainsamatki valesti öeldud sõna
Mis polegi vale, vaid minu tee
Sinuni
Tões ja valguses,
Tundes ja armastuses! .....
Puudutus
Igatsen su leebeid käsi,
mis peatuma mu puusadele jäävad,
sinu vaatamisest ma ära ei väsi,
tund tunni järel, tundidest saavad päevad.
Ma igatsen su pehmeid huuli,
neid, mis puudutavad mind,
mööda mu kaela ja käsi,
kuni peatuvad mu huultel terve tunni.
Igatsen su lahkeid silmi,
ja seda kaunist naeratust,
oleksin nagu sattund filmi,
kus pole mingit kartust.
See, kus oled sina,
lihtsalt sina ja ei keegi teine,
minu käte vahele pikali heidad,
suled silmad ja kõik ei ole enam tavaline.