Sõnale kas leiti 3733 luuletust
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
kas oled tegelikult valmis?!
armastus armastama
silmi peitmata
hoogu võtmata
keegi ei julge olla armastuses
ma näen,
paljud häbenevad olla,
armunud paljud tahaksid olla, aga oma vigades ja valudes seista armuvaludes
ei ole näinud väga palju tugevaid ja sitkeid, kes suudaks seda
Jeanne d'Arc'i trikki teha
isegi füüsiline vastupidavus on üks asi,
julgus midagi muud
julgus ja kavalus
julgus minna ja olla
kavalus muuta kõik teed endale sobivaimaks,
et leida igast piprast see oma suhkrutera
ma natukene olen mures,
kuldne ajastu küll,
aga valikud teeme meie ise
meie enda teadvusetasandi .....
Kas keegi tellis takso?
Suvel elu on kiire
sohvrid ei tunne piire
nad teevad silmad ette liikluses
ületavad teisi võistluses;
õues soe ja elu keeb
üritusi korraldaja teeb
ja tänavaid valitsetakse ralliga
pole vahet, kas jalgratta või autoga;
kihutab takso parklast
ähvardab mööda minevat last
kui takso tööl, tehke teed!
ületab igat alleed;
turist teenust peab saama
uusi reegleid hakatud looma
kui saab palju pappi
pakub takso end appi;
tere, Pärnu suvi!
su viljakus kasvatab soomlase huvi
taksos on sõbrad, sina ja mina
masinas kõik panevad tina;
kas keegi tellis takso?
eirat .....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
kas tunned ära
kas tunned veel ära
toda tüdrikut kel
naeratuses oli
suvine päike ja
silmad särasid rõõmust
nagu šokolaadinööbid
ning südames head soovid
-
suured unistused.
nüüd aastaid hiljem
teda nähes -
on jäänud tema pilkudesse
pettumuste tuhmunud jäljed
hääle sisse vaikuse valu -
mis ei kostu temast välja poole
kuigi ta sõnatult..
jõuetult ka võhivõõralt
abi palub.
Õnnetult
õnnelikuks üritasid
poisid teda teha
toppides valesid võtmeid
tema südame lukuauku -
et teha selgeks
armastuse definitsioon -
mis oli vaid ärakasutamise janu.
.....
kas ka sina
viibid tihti omaette
ei leia omale kohta
teiste seas.
Koolis klassis
kostuv jutusumin
sina vaikuses vaid
paberile kritseldad
appikarjeid et keegi
mõistaks mida -
läbid.
Õnnelikud inimesed
kõikjal kuhu vaatad
Kurbus.Tühjus.Vaid.
Sinu pilkudes ennast
varjata ei suuda.
Kus on Sinu õnn?
Joonistaksin silmadesse
sära ja suule naeratuse
kuid pliiats nüri
ning teritaja rikkis..
Õnnelikud inimesed
muudavad õnnetuks
sest võtavad õnne
teiste arvelt.
kas on midagi veel enamat
kas on midagi veel enamat
kui täita tühjusega taskut
kas on midagi veel kenamat
kui õhtul söögilaual pläsku.
kuhu joosta võiksin lõpuni välja
enne viimase liivatera langemist
kuhu võiksin kustutada oma nälja
enne viimase energiavaru kangemist.
seal ootamas kuldne medal meid
suurte tähtsate saavutuste eest
seal ei huvita elatud elu neid
kõik olnu õhku haihtub siis seest.
Kas iga hing on sama pind?
Las ma süütan tule,
Ning vötan ette järgmised luule read
Panen kirja oma mured
Mured... Mida keegi teadma ei pea
Ma igatsen teid köiki...
Jah... Ka teid kes teinud mul haiget.
Jookstes läbi rägastiku ristipöiki.
Üritades säilitada möistust kainet
Eriti igatsen ma sind
Teades et mind sa ei igatse.
Mis on selle elu hind?
Langedes tagasi täielikku masesse.
Ma küsisin sult mis on elu mötte!
Sa ei vastanud...
Küsisin sult mis on elus püsimise vötted.
Nüüdseks olen lihtsalt maha lastud!
Küsisin miks elus ei vöiks olla rohkem sind!
Sa lahkusid!
Küsisin miks .....
Kas palun keegi küll naaseks?
Köndides ringi mahajäätud objektil
Tundes ennast sama mahajäätuna
Kui need betoonist maha laotud blockid
Tundes enda süda sekundi haaval rohkem jäätumas
Tundes körvu kilest jäämas tummaks
Tundes valu mis haavab
Vaatates defformeerunt kive ükshaaval
Vaatates hallitand lage
Korrutades endale et ma sama hale
Ei suuda midagi õieti teha
Leides vastuseid miks olen jäätud maha
Leides uusi möttehaaru
Lappides enda haavu
Kuid see maja laguneb varsti
Lammutused käivad
Löppupalved löppevad toru hargil
Ning köik võimalused võimatuna näivad
Need päevad läinud
Kus .....
Kas mäletad neid sõnu?
Kas sa mäletad neid päevi,
Kui me mötted olid piiritud?
Kus polnud nuttu hääli,
Kus puudus elust lüürika.
Kas sa mäletad neid aegu,
Kus aega veetsime koos siin teel?
Sest nüüd elus püsin vaevu
Tappab mu hinge ootus sees!!!
Kas mäletad kuis röömu tundsime elust?
Kas mäletad kuis sööme rüüpasine menust?
Kas mäletad kuis röömu tundsin sinust?
Kas mäletad, sest nüüd soovin lahkuda ma minust!!!
Kas mäletad? Või oled unustand?
See kui olin vaba, kuid nüüd olen enda sisse tömbund!
Ma mäletan su silmi, päikse loojangu kumas!
Ei saa see iial enam ilmsiks, .....