Sõnale kaua leiti 508 luuletust
Head uut aastat! 2017
Las sellel päeval pole maas pehmet lund,
Las külmataat lonkab nii kaua kui vaja,
Meil nii kui nii täna ei tule veel und,
Meil möödunud aastasse vaadata vaja.
Kes saavutas midagi väga suurt
Kel kannatust jätkus kinkida rõõmu,
Kes hävitas vananend kurjajuurt,
Kelle abil sai ühiskond värsket sõõmu.
Head vana ja uut mu kallis inimeseraas
Mu kallis kõige kaugem sõber,
Las uuel aastal kasvab õnneõite aas
Just seal kus vaja on kõik jalge ees maas.
Jah, elu on ikka tore
Olgem ausad, köik mis sa armastad sureb valguses
Ja varsti leiad end jälle alguses.
Ja mida siis teha? Nutta?
Lennata otse sötta?
Mida see muudab? Köik läheb nvn luhta...
Mida edasi teha?
Pidada viha?
Kaua? Kuni sa sured?
Ahh olgem ausad on olemas ka tähtsamad mured...
Jah... Ma tahan ka surra
Ja köik, absull köik vöib mind murda
Hetkel ei näe teed edasi...
Ja ei ma ei taha ka minna tagasi.. Küsin aint elult uut vöimalust
Leida önn üksköik kust.
Aga kuhu ma siis löppuks jöuan?
Kas kuhugile maale kus kütan köigile löuga jöuga?
Vöi saab keegi aru et mul .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Kui...
Kui seatud on ületamatu tõke,
meie kauaaegse sõpruse ette,
kas Sa tuleksid sellest läbi?
Kui nagu söestunud lõke,
annab meile uue katte,
kas Sa tunneksid häbi?
Kui maailm tundub must
ja kuskile kadunud Su usk,
kas meiega on siis tõesti kõik?
Kas Sa näitaksid mulle ust,
omal hinges kõrbenud tusk,
Kas on lõplikult läbi see elulõik?
Maivis L.
purutee
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi
orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene
korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi
Sanya
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Otepää
Ja konkurentsita on meie Otepää
ta küllastab meid ilutundega
ei ole sellist maad
kus päevad mööduvad
nii rõõmsas rütmis töö ja lauluga.
Meil ilus Pühajärv
tal võluv sinivärv
ja tema ümber kõrge mäestik.
Lasi sirgub noorus siit
me unistusteks helge tulevik
me päid paitab iidne tuul
ja kõigi sooviks olgu
sa õitse kaua veel
sest konkurentsita on meie Otepää.
Triin.
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
***
Oh kallis! Mu elu!
Oled kui tuul,
Sirutamas minu poole esimeste metsmaasikate varsi.
Oled kui hommikune kaste,
Langemas rohuliblele, milleks on mu habras keha.
Ja kaste pole muud
Kui su kirest roosad huuled.
Hoian sind kaua, kuigi see pole piisav.
Ei talu, et olen eraldiseisev.
Tahaksin sulada ühte sinuga, mu kallis!
See uskumatu armastus, mida tunnen!
Oh, andestagu, Looja,
kuid see on suurem armastusest tema vastu.
Kogu ilma roosid närtsivad,
nartsissid langevad,
hõbe kaotab sära
ja kuld igasuguse väärtuse, kui olen sinuga.
Kõik ilmar .....
Kas rihmaga või vitsaga?
Kas rihmaga või vitsaga
või hoopistükkis piitsaga?
või piisab karmist sõnast,
teistmoodi häälekõlast?
Kas tohib ihu nuhelda
ja oksadega vihelda?
Eks tuleb rohkem suhelda
ja mitte tühja rihelda.
Ja iga tühja pärast ka ei tasu parastada
ning valjuhäälse riiuga ei tasu laristada
kuid hellituste kõrval tuleb eluks karastada
ja asja pärast siiski mingil viisil karistada
Sallida ei tule iga käitumise viisi
arvestada iga veidrat soovi ja kapriisi
iga mõtlematut lollust ei või taluda
laps peab õppima, mil tuleb andeks paluda
Jonnimised, pisivaled, ma .....
Valge vein
Nii kui lumevaibast läbi paistma hakkab hein
pilvevati tagant päiksekiired,
asjalikel toimetustel ees on mingi sein,
kuigi tegelt kõigega on kiire.
Peas üksainus mõte sul ja see on valge vein
kuid ei sellega veel asi piirne...
Oota, kuni ojas hakkab vulisema vesi,
mahla magusat täis maarjakased.
Siis kui linnud säutsuvad ja ehitavad pesi,
siis sea korda habe, köök ja ase.
Lahendust sel murel leida võib vaid kahekesi
senikaua piinelda sul lasen.
-Tiina Nuum-
Maasikavälude süles
Olen sündinud südasuvel maasikavälude süles.
Mu juustes on heinahõngu, neist pääsuke lendamas üle.
Olen mänginud lilles ja rohus, lombivees ja liivas
Kuigi väliselt küll porine, seestpoolt siivas
Aeg tõi ellu uued mängud, prooviaeg ei kesta kaua
Ununesid kassi, lindude ja hiirte hauad
Looduse täiuses pisike tita räägib lindude keeles.
Ometi ilma paberita ei püsi kõik vajalik meeles.
Tsivilisatsioon too beebi haarab oma embusesse,
Südasuve-igatsus kuid alati jääb südamesse.
Veel olla päris rikkumata
Veel tundmata häbi
Veel vaesuseta, r .....
Sind tänan selle eest
Sind tänan selle eest, mis andsid mulle
sind tänan, et andsid mulle selle tunde,
et sinuga koos saan leida oma õnne.
Ma võiksin olla sinuga tules ja vees,
igavesti kanda sind oma südames.
Su poole ma jooksen kuid sinuni ei jõua,
lisan kiirust, et reegleid ületada.
Ma vajan sind, mu hing tahab sind,
sinuga koos mul peksleb rind,
sest sinuga koos tunnen end nii hästi.
Sind austan ja kannatan nii kaua,
kuni uue võimalusena,
sinuga koos saan edasi minna.
Ei eales ma kaota sind,
sest sügaval südames sind hoian.
Läbi päeva ja öö
mu süda nii kõvasti lööb.
Teeksin .....
Tänasest saanud on eile
Vaatame üksteisele silma,
Ei vaata kaua,
jääd minust ilma.
Küsida küsimusi võib lõputult,
vastuseid ikka ju ei saa.
Tänasest on saanud eile,
see meelde on jäänud meile.
Tänasest on saanud ju eile,
ei ole tähtis see teile.
Mõttetuid mõtted, magamata öid
ei meenuta me,
sest mure need ainult
kaasa ju tõid vaid meile.
Elame hetkes, mis põletab südameid.
Elame hetkes, mis kokku tõi meid.
C.S.
Armastuse vine
Sa tulid, võtsid südame
ning hoidsid mind kui kulda
ei möödunud vist vägakaua
kui süda istutatud sai mulda
Väitsid armastust, vahest tundejuttugi tuli
üritasid kõike
kuid mu süda sinujaoks suri
kuri ?
ei! ei taha aega raisata, täitsa lambi kundega
ma vajan kedagi, kes vastaks sama tundega
Ma pole kuld, ega ?
Aga üks on kindel, sina mind enam ei sega
ei taha korrata viga
algul olid tsentelmen, pärast vägivaldne siga
sinuta on kurb
aga sinuga koosolek on mind räsind
Kallis ! ma olen väsind!
silmas on pisar
hääl on kähe
ma võtan oma asja .....
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....