Tallinnast Tartusse viib mu tee Ära siit kaugele Ei tea mil tagasi jõuan ma Kas ültse tagasi tulen ka Tean, mind ootad Minu peale loodad
kaks jõudu ilmas põrkuvad jälle kaks tõde alasi ja haamri vahel oleme taas sinuga elu mu õde ja nii juba tuhandeid aastaid ükskõik kui kaugele taha ette ka ei vaataks
Sügis kurb viib linnud ära kaasa viivad päiksesära. Minagi tahaksin lennata ära jätta kurvastus kaugele maha.
nagu Loomise alguses oma tähenduse valguses kui ellu ärkab sõna ta teiste seas kumab kaugele nad ilmas elama hakkavad neile antud elu ka keset armastust ja vihkamist argimelu
Võtan kandle õlale ja tõttan mäenõlvale. Lasen lahti kandlekeeled veeretan helid kaugele. Ojakene ärkab üles laseb vulisema veed. Õiteilu kõikjal märkad õhk on täis kevadet.
nii võikski jääda vees mets järve kuldne kupp kõrge augusti sinitaevas sul unub aeg peos et aer kuhugile oli rutt sust kaugele jääks maha nii kurbus kui ka nutt
Südamest kild on rebitud Lahkumisvalu mind tabanud Minu südamekild rändas kaugele Oh,milline valu,mu kullake!
Kaugele jõudnud on minevik Kohapeal tammub olevik Samme seab veel tulevik
Nutune ja vihmane on ilm minu nutu võtab üle vihmapilv Pilvekene sõuab kaugele minul naeratus lööb palgele
Liugle,liugle vastlake Vastlal väike Covidike Liugle,liugle vastlake Covidil ees on maskike Liugle,liugle vastlake Vii Covid kaugele Liugle, liugle vastlake Tee säru Covidile!!!
Just kui üksik hing Sügise vaikses tänavas. Koos temaga magus hõng On kaugele rändamas.