Sõnale kelluke leiti 52 luuletust (top)
Kevadel
Kõlises kelluke
karujõmm ärkas
karujõmm ärkas
ja korraga märkas,
et lehed on puul ja rohetab rada
ja karujõmm tahtis luuletada.
Luuletas seni kuni vihik sai täis
ja nendega kenasti rahule jäi
siis luges ta värsse, et kõmises maas
ja salmide vahel ta mõmises ka.
Neid lugusi kuulis oksa peal pääsu
ja et oli kevad polnud tal pääsu
ta peast noodipaberi tõi
ja rõõmsad viisid sedamaid lõi
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Jõuludel on rõõmu palju
Mu koerake on elevil ja vallatu,
tunneb temagi jõulude tulekut.
Nii armsasti silma vaatab ta mul,
sealt paistab vastu kogu ta maailm.
Ta kaela ümber on kelluke,
see väikene rõõm on koerale.
Lumisel metsateel kui viibime, nii
õnnelikena end tunneme.
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
Kevad tuleb
Soojad päiksekiired maani ulatuvad,
lumi, mis veel maas, sillerdab.
Talv ei taha ära minna,
peidus lumekoore all.
Siiski päiksel võim on suurem
tuua peidust välja talv.
Kevad tuleb uuem, suurem,
naerab päike taeva all.
Märtsikellukesed ootel,
naistepäevgi pole kaugel.
Tilkuvat nina luristab lumememm,
aina lähemale tuleb kevade samm.
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Koolikella kaja
Mul meeles veel on koolikella kaja,
sügise tulekuga meenub kogu aja.
Iga metsatee ja kodurada,
mälestusi toovad kooliajast.
Kellukestelgi koolikella kõla,
till, till, till, kõrvus kajab.
Jah, oli aeg, mil koolikell meid kutsus
ja süda ärevalt, ärevalt tuksus.
Kaunis koolikella kaja,
mis saabub kuldsel sügisel,
ei kõrvust minna taha.
see luuletus jäta kindlasti lugemata
ma ei küsi Pessoa kombel
miks ma end ära ei tapa
kuigi inimese igavene
patt ja süü samamoodi
aja kohal ripub täna nagu
enne tuhandeid aastaid
kärbes aknast sisse lennanud
toas sumisev
valge maikelluke maja taga
peenral ons nendelt keegi
kunagi küsinud soovi loomiseks
igaveseks kohanemiseks küll tuule
küll kuivusest maa pragunemisega
varju puudumisega kõrvetava
päikese sügisese ligeduse eest
paradiisi otsimise ammu
olen jätnud selja taha
Eedeni aias Aadama ja Eeva eest
hea ja kurja puud
valvama pandud inglid
kuis lugeda olen tahtnud
teie .....
Pedevärk II
Ma ei oota aasta teise poole
pühi mitte mingil määral
kõrvitsa kleepekaid täidavad koole
sügiskurjus on päral;
ja nimelt igalpool on juba
peale Halloweeni ka jõulukaupa
kes küsinud nii vara müügiluba
suruks püssitoru sellisele vastu laupa;
sest pedevärk on propageerida
aasta lõppu, mil veel 2 kuud
müügimehe saasta juba adopteerida
kasvaku sellise persest välja puud;
ma ootan ainult halloweeni
ja raha nimel on tõeline õdukas
muudmoodi tähelepanu ei teeni
kui et tähtpäevade järjekord hukas;
päkapikk passis raamaturiiulil
käes kelluke ja naerata .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....