Sõnale kelluke leiti 52 luuletust
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Armastus
Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
ar .....
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Suss, kas tohib sult küsida?
Sussike kullake,
kas päkapikk on tilluke?
Tahan teada täna mina,
ära varja seda sina!
Sussike seal,
mis värvi müts on tal peas?
Tahan teada täna mina,
ära varja seda sina!
Oi! Sussike tilluke,
kas päkatüdrukul kaelas kelluke?
Tahan teada seda täna mina,
ära varja seda sina!
Tahan teada seda mina,
ära varja seda sina!
Tahan, tahan mina,
ära, ära sina!
kevadel
KÕLISES KELLUKE,KARUJÕMM ÄRKAS. KARUJÕMM ÄRKAS JA KORRAGA MÄRKAS,ET LEHED ON PUUL JA ROHETAB RADA JA KARUJÕMM LUULETADA. TA LUULETAS SENI,KUI VIHIK SAI TÄIS,JA ENDAGA KENASTI RAHULE JÄI.SIIS LUGES TA VARSSE ET KÕMISES MAAS , JA SALMIDE VAHEL TA MÕMISES KA. NEID LUGUSID KUULSID OKSA PEAL PÄÄSU JA ET OLI KEVAD , SIIS POLNUD TALL PÄÄSU, TA PESAST NOODI PABERI TÕI RÕÕMSAD VIISID SEDAMAID LÕI.
— sannu475446