Sõnale kiire leiti 481 luuletust
Raisatud aeg
Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob
Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?
Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus
Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks
LJ
Liiguvad pilved
Liiguvad pilved
Tundmatusse kaugusse,
Mis ootab seal neid:
Kurvameelsuse ootus
Või imelised uned?
Liiguvad pilved ...
Kord tulvavad vihmaga
Kui tuul räsib neid,
Nad pillavad pisara,
Nagu tarbetu villa.
Liiguvad pilved...
Valgusega täituvad.
Päikesekiired
Nagu pikad kuldniidid
Läbi nende kiirgavad.
Liiguvad pilved
Ma ei tea, kuhu ja kust ...
Kus on rahupaik ...?
Kas jääb nendest elujälg...?
Ei… lahkuvad jäädavalt ...
/15. aprill 2014 a./
Ma kaua enam ei oota
Ma kaua enam ei oota,
ei vaata, seda igavat laata,
sa võiksid juba tulla
ja mitte enam minna
sinna suurde linna.
Lihtsalt võta oma kindad,
ennem kui ennast üle hindad.
On ka paremat kui sinu töö,
kaota kõik ülesanded vööl.
Lihtsalt lase ennast vabaks,
kasvõi korraks
ja sul hakkab parem,
kas hiljem või varem,
tunned et oled noorem,
kiirem ja suurem.
Hea lõhn sul juures,
kindlamad sul juured,
kas sa tuled,
kuuled, need soojad tuuled
tulevad kui nooled,
noored, kes on nende poolelt,
voorelt, kõik ühelt koorelt
tahavad, et ka sina,
oleksid nagu mina.
Saarele
Soe on liiv
ja kiviklibu,
saarele viib
tee kui vibu.
Poiss on seljas,
juukseid kisub.
Pruun ja paljas:
"Astu, issu!"
Mere sahin,
pihla puna,
tummalt vahin,
nõiutuna.
Saar kui aare -
okasroosid.
Kõik, kel kiire,
siia tooksin.
Hingerohtu
leiab sisu.
Ülalt kostub:
"Astu, issu!"
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....
Mis tunne on ärgata maailmas
kus ülejäänud inimesed magavad.
pean pildi ilusaks maalima
et keha jõuaks veel rabada
ses lõputult sügavas keerises
mille toiteks ise me oleme
lihtsam kui nii ei tunneks ma
nii raske end tunda on vabana
mis tunne on ärgata maailmas
kus ei teata mis tähendab õnn
vaid paberil trükitud numbrid
meil teejuhiks määratud on
neid numbreid kõik pimesi usuvad
nagu koolis meil räägitud on
lähen kiiresti tagasi magama
vaid nii saan tunda end vabana...
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
"Haiget tegemise tagajärg (tunnetega ei mängita)"
Miks ütlesid, et armastad,
kuigi tegelikult ei armastanud?
Ma ju arvestasin sinuga,
kuid sina vaid mängisid minuga.
Palju õnne! Nüüd on see käes!
Minu valulävi sai ületatud.
See on haiget tegemise tagajärg,
loodan, et õpid sellest midagi.
Miks, miks, miks...
mõtleb Väike Tydruk kaljuserval.
Täna öösel on torm,
kuid pole kedagi ta kõrval.
Pole kedagi, kes lohutaks,
pole kedagi, kes mõistaks,
pole kedagi, kes armastaks,
pole enam kedagi ega midagi...
Hommikul ongi hoovus
randa puistanud väikese neiu...
Kaljuserval istub nüüd poiss.
Tema mõtted .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Valgustus
Igaüks meist kõnnib oma rada,
olgu mäkketõus või sinusoid.
Kas õigem kiirelt joosta või siis rahus jalutada,
Kas parem pillavus või kokkuhoid?
Nüüd võtan selga oma pagasi
Ja lahkudes ei vaata tagasi.
On eesmärk kindel, tahe vankumatu.
Ma naasen siis, kui olen valgustatud.
Kas hoida leeki suurena ja elu põletada
Või vältida ta ohte põnevaid
Et vanaduses oleks mida heaga mäletada
Ühtaegu järgima peaks mõlemaid
Veel jõudu on, et vastu pidada
End mudamülkaist välja vedada
Ei hooli teie manitsuste-kärast
Mu sõbrad, ärge kartke minu pärast.
.....
Valge vein
Nii kui lumevaibast läbi paistma hakkab hein
pilvevati tagant päiksekiired,
asjalikel toimetustel ees on mingi sein,
kuigi tegelt kõigega on kiire.
Peas üksainus mõte sul ja see on valge vein
kuid ei sellega veel asi piirne...
Oota, kuni ojas hakkab vulisema vesi,
mahla magusat täis maarjakased.
Siis kui linnud säutsuvad ja ehitavad pesi,
siis sea korda habe, köök ja ase.
Lahendust sel murel leida võib vaid kahekesi
senikaua piinelda sul lasen.
-Tiina Nuum-
Sellel pööningul
Sellel pööningul
suviti
endiselt tunda võib
kuivanud lestade lõhna
Seal on ööbinud
pikuti
nagu mustlased rivis
minu 30 mandrimaa sõpra
Aga talvel on luugid ees
Külm ja pimedus, ei mingit elu
Mantel varnas kui varitsev mees
suurel tüdrukul peale toob pelu
Aga talvel on luugid ees
pesu külge on külmunud klambrid
ainult taskulamp valgustab teed
tahaks kiiresti tagasi kambri.
Seal on olnud mul
alati
aega ja ruumi et
tunde vaid endaga olla
Pilvist kui vihma
valati
selles katuse muusikas
polnud tahtmist tulla alla
Seal mu mängumaa
siiani
o .....
Sind igatsedes
Kõnnin siin ringi, kõikjal on pime,
Astun mööda tolmuseid tänavakive.
Möödun ma aiast, majast ja puust,
Kõik minu ümber on valgustatud Kuust.
Veidi valgustatud tänav mu silme ees,
Kaugustesse viib siit käänuline tee.
Silmis mul elujõuline salalik pilk,
Järsku selja taga maasse lööb ere välk.
Ehmun ja otsustan kiirendada sammu,
Meie kohtumine oli nii-nii ammu.
Kõnnin ma kaugusesse pimeduse poole,
Minu süda on jäetud Su hoolde
C.S.
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Hetked muudavad
Tõusen üles
Ja vaatan Sulle silma
Näen Su silmis sära
Ja midagi ilusat
Millest ei iial loobu
Sest hetked muudavad
Meid inimesena
Igal päeval
Hoian kinni
Veel hetkest ilusast
Mis on antud
Meie jaoks
Et öelda sõnu
Neid ilusamaid
Sinule
Ikka veel ja veel
Süda kiiremalt lööb
Hommikust õhtu saab
Ei taha minna
Siit teele enam
Vaid jääda
Ja lihtsalt kuulata
Mida Sinul on öelda
Südamest