Sõnale kingad leiti 33 luuletust
Tädi Sofia suvi
Avatud talude päeval
läks Sofia perega Võrtsi järvele
tuleb sinna rahvast ükshaaval
see koht tervele perele;
ta juured on Tartumaal
puhkust veedab kala püüdes
nii hea olla järve peal
aga õnnetus ei hüüa tulles;
kalafarmis on erinevaid liike
nende seas ka lihsasööjad
ja ei piisa teha turistidele repliike
et ära põgenesid piraajad;
Sofia püüab neid ükshaaval
kuni sai hammustada ja kukkus
veealune kõlas nagu moorsaag
elusa lihavaruna Sofia hukkus;
ära ta ruttu söödi
Võrtsjärvest sai ta märg haud
tädi Sofiale surmalõks loodi
piraaja hord levib .....
Igavesti Laps
Nagu isa, kellel jalas lapse kingad,
ei suuremaks ma kasvand, liivakasti äärel,
tasakesi su mudel autot vaatan,
endale teda tahaks, kuid tean, et sa ei annaks,
nii, et häbenedes oma ette mängin sõrmedega,
ehitan liivalossi, mille sa kindlasti lõhud ära, tean,
et ei tule järgi mulle ema, ega ka papa,
kui päev läheb pimedusse, kujutuslikus papp karbis magan,
vahest süüa tahaks,külmast pääseda sooja,
siis jääksin ma vanaks, kes mind vaes last ikka endaga kaasa haaraks,
näitaks maailma, õpetaks kauneima,
oleks sõber, kui pole maandavat laulu leida,
aitaks tellisei .....
Seadvuse Teadvus
Unustasin ära; liigne kisa: liigselt härga;
sära tagant ära väänan; silm sidena;
hingeldan; pidevalt; lille viljeldand;
kandu kinnitand; sihtind maad;
oma linnu lennul; petnud silmi;
seistes keerdus; kaua see trall siin kestnud;
ei tea mina; äkki tead sina; iga hinna;
valmis maksma; selle eest mida sisse hingan;
pilkan; loomingut milles valmis olla;
kaua ma siin ikka ootan; pigem nagu tolvan;
torman; läbi okkaliste põõsaste;
Lootes, et elu kõik ise korvab; kõik korraks;
peatuks; mu pealuus; kadus teadvus;
sõnade seadvus; nahh su headus;
kui tagajärgedest muffigi .....
Tänu Inspiratsiooni Eest
Kas ma näen välja kui mõtete lugeja?;
Kas kuulad vaid siis kui persse pean pugema;
Kas arvad, et meeste seas ei nuteta?
Või usud, et me peaksime olema kuulekad;
Kes on see ketis peni? Kes terve elu;
Vaid pere on teenind? Kes küll tekitab
Mehe südames ja peas keerist?
Ja siis kui saab kõik ütleb; enam ei meeldi?
Kus kohta ma peaksin minema?
Kui olen samuti inimene kardan ma pimedat;
Te olete enneolematult kaunid;
Nii hingelt mõistuselt; kuid kaugeltki mitte valmis;
See oled sina naine kes teeb poisist mehe;
Ja vaid andestades ta eksimusi oled ehe;
Truu ja mitte enesekes .....
kuidas mõista
kuidas mõista eluteid
mida me pole ise käinud
kuidas kuivatada möödujate
pisaraid mida ei ole näinud.
süda on ajapikku valgunud
täis pettumuste ja valu raskust
hingenälg lootuse järgi -
pole siiani kustunud.
kuidas mõista neid
kes ekselnud võõrastel
jälgedel -
võõrastel mõtetel...
-
millal viimaks jõuaks
viimnegi meist tagasi
tuttavatele radadele
tuttavadele eludele.
enese kingadesse.
ärtuemand
Näole ta kannab perfektse
viimseni viimistletud meigi
punased tikk-kontsad kingad
kaunistavad just pediküüri
nautinud jalgu -
neid mis pole iial puudutanud
külma ja räpast põrandat.
Mannaroosa kleit katmas
tema veatud telge -
büsti mis võtab iga mehe
nõrgaks ja nende südamed
endale võidab -
hiljem neid hommikusöögiks
ta sööb, sest on dieedil.
Oo ärtuemand oota veidi
nooruse vooruses sa särad -
kuid ka Sinust saab kunagi
Potiemand ja oma
mineviku hõnguses
ära siis sa lämbu.
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Siis, kui kõik on lõppemas
Vaatan kohvrit seina ääres
Ta on tühi – veel on aega
Unistuste korjeks liivast
„Ära mine“ – keegi öelda
Mulle võiks, ent hüüet pole
Naeru saatev nutt on tore
Midagi jääb puudu, tean
On sul kurb kui mind ei ole?
Tegelt, see ei koti enam...
Kohver, kingad, karp – kus kindad?
Täna sajab, veidi külm
Nii vara tõusta hommikul
Just lõksus uks, sa astud sisse
Pettund silbid näo peal
Vaatad kohvrit – mind ei näe
Kaotan sõnu, õiest lehti
Kisub välja aja kulg
Tiksuv kell mul käib nii pinda
Tulid homme, eile kaod
Või kui mitte, hajun ma
Nü .....