Sõnale klaas leiti 193 luuletust (top)
Tädi Sofia Valentiinipäev
Valentiinipäeval me kõik
oma kallimatest lugu peame
uus või vana - see ükskõik
neile helistame, või külla kutsume;
pärast pikka aega
sai Sofia emaga kokku
sõbrapäeval koos isaga
see on nostalgia tulevikku;
ema pakkus liharooga
maitse sellel tuus
toidu vaaritanud isaga
kelle ihu tütrel praegu suus;
vanaema siis kutsus
ülejäänud pere külla
küpsist kakaole juurde pakkus
neile, kes tahtnud tulla;
isal klaasis lauaviin
veri kuivab vaibal
ei tea, kas Sofia on siin
kui vanaema on kannibal
külalised hakkliha närivad
ja isa mekib rasva
poisid konte lut .....
Meestel kevad peas
Olin suures Selveris
kotti asju panemas
keegi kellegiga noris
mehed asju olid ajamas;
üks suur punt teispool letti
nad omavahel kaklesid
2/6'st andsid vastu tatti
duo üksteisele korve viskasid;
ning heideti ka käru
siis üks pealtvaataja sekkus
vanem mees teeb ise säru
kevade kuulutamise rikkus;
karjusid linnukesed kõigile
kui pidanud nad mulle mida ütlema
ma võtnuks klaaspurgi käsile
ja kuke supiga neid viskama;
kuulsin kaaspoodlejalt
et nad enne bussijaamas mõllatud
uus aastaaeg tuli soojalt
välispingid segi paisatud;
ju siis nad tripsutanud
sest vah .....
Valge vorst
Rulle - poisil on kaksikvennake
temast mõne tunni nooremake
Ville - poiss, kes käib õues
ja suur süda tal ka põues;
mulle see meeldib
kui end vastu akent küündib
klaasi käpaga paitab
sest tuppa sisse tahab;
ning ajab end valgeks vorstiks
mõnusaks pehmeks tuustiks
vastu ust, sinisilmad ees
ta on väike armas mees;
poolsiiam on tõug temalgi
tal tundeid nagu inimeselgi
alati mõistab rääkida meiega
ta suurim sõber perega
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
Sirel
Vana laguneva maja juures korjab noor tütarlaps sireleid,
pool sajandit tagasi siin samas aias visati üheskoos tireleid.
Pehkinud puidu ja mõranenud klaasidega maja kunagist hiilgust meenutamas vaid sirelipõõsas nii suur,
selle põõsa taga on ajalukku vajunud kunagine uhke kuur.
Minu ema ema sai vaadata, kuidas ei kusagilt hakkas hiilgus tekkima,
minu ema sai vaadata, kuidas hiilguse sambad särasid, kuid vaikselt hakkasid pehkima.
Mina vaatan vana lagunevat maja ja viimast kunagise hiilguse sümbolit-sirelit,
minu tütar, kui peaks ta tahtma mulle tulla, saab eikusagil, kaaslasek .....
Hommikul vaata ette
Kui lähed jääs klaase sulatama
siis pea seda meeles
võõras hakkab nahaalitsema
mil sa tagasi toas sees;
auto vahepeal järelevalveta
masinal inimese keelt pole
sõidab auto ilma sinu käeta
see rööv on tüütu ja kole;
see kuritegu oli lihtne
mida sulil sooritada
ettekääne tööd viilida on perfektne
sõidu asemel vaja autot otsida
Eesti Eesti elagu
Käisin kaupluses
aga ei kaubelnud
pakane võttis
tee peal näpuotsast kinni
ütles
"Tere tulemast Eestisse
siin on nii põnev"
Õhkasin hõõgveiniklaasi
mis mu veresoontele
soojust ei keelanud
õhkasin
" Tõepoolest
Ilus oled ilus oled
ilus oled isamaa"
plikaeas
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
mina olen minikleidis
kuusteist sina saad
päev tuvina laskus alla
valgust valvas
kus voolas meis kui vein
lahkumise hele lein
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
hapram veel kui mistahes klaas
puudutas see taevast maad
näo ta sisse peitsin
ta ees põlvili nuttes olin maas
päike sügis
äkki pilgu sul
peatab lapsuliblika
õielt õiele
lend ta kerge tiivalöök
kauaks vaatama
mis sunnib end
*
veel aken aeda
pärani on valla ent
maja täidab vaid
suvest lahkumise lein
mis sest verandal
valjult mulksub vein
päikest triiki täis
on valge lagi
maani klaasist sein
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
ÄRKAMINE
Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varje sind näen
Siis kuulen, et hüüad mu nime
Sulle vastu ma sirutan käed -
Oled mu armastus, oled mu ime
Sa tõid tagasi ellu mu tahte
Musta nukruse loopisid tuulde
Hommik kosena kuldab meid kahte
Sinu suudlus on jäänud mu huulde
Õnnetu hetk
Istun vaikselt omaette,
vaatan taldrikul kotlette,
piimaklaasi ajan maha,
kahvel kukub selja taha.
Upitades langen toolilt
mopiämbrisse, mis poolik,
vesi lendab kahte lehte,
kiirelt peast teen matatehte,
mis veel põrandale kukub,
juba lendab toosist suhkur,
laud see nurga alla vajub,
alateadvus ohtu tajub,
püüan mitte liigutada,
ehk veel miskit kukub maha.
- Tarmo Selter -
2023
Jälle veeremas on aasta
Jälle veeremas on aasta
Veereb kogu eluke
Keerleb kogu elu rattas
Keerleb uude aastasse
Uuel aastal uued mõtted
Uus on aastaringike
Vana-aasta kingib meile
Uut hoogu rattasse!
Et see elukene veereks
Et ei iial peatuks see!
Sellepeale klaasid tõstkem
Tervist uude aastasse!
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
teismelisena
see ammu oli
hing sellest jäi haigeks
sireleid täis olid laual
vaasid linnas akendel
ehast põlesid klaasid
sa seda sisse ja välja hingad
et kevad hommikust õhtuni
nüüd õitsmist maalib
päev neid muudkui
pildiks raamib hea et
suu küsida ei julge
miks üksnes seal on
puhtus õrnus mitte mu
silmis kõrvus