Sõnale koos leiti 868 luuletust
Jõulud
Jõulude aeg on käes ja mõtlesin et kirjutaks siis mõne jõulu teemalise luuletuse.
Jõulud jälle kätte on jõudmas
Just kui mehike järvel sõudmas.
Isegi maha sadanud on lumi
Ning keegi pole enam kuri.
Tänavad rõõmsaid lapsi on täis,
Sest jõulud on taas käe.
kõik suures jõuluhoos.
Kinke ostavad kõik koos.
Need tulevad parimad jõulud.
Kui vaid kohale nüüd jõuaks see.
Mälestused unistustes
Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen tohutult mina.
Sinu kett mulle meenutab
ja sinna mälestustesse mind keerutab.
Ma olime jälle koos
ja päris suures suudluse hoos.
See oli mulle kui õnneloos,
et olime jälle koos.
Teinekord olime me väljas,
meil oli ka üsna palju riideid seljas.
Me lamasime märjal ja külmal lumel
ning meid ei heidutanud isegi mitte pimeda jume.
Suvi tundub nii valus,
kuid peab meenutama - see on jalus.
Olid sa mu vastu ükskõikne, loid
imeilusate liblikate asemel lendasid koid.
Olid siin minu pool,
kui unustatud .....
Magus paar
Olin nii rõõmus,
kui kuulda sain sinust.
Suul oli mul soomus,
kui kuulsin, et mõtled minust.
Tahan sulle helistada,
kuid siis olen jälle pilves.
Sulle, sinna kaugele vilistada,
kui pisar pesitseb mu silmis.
Tule vii mind siit ära!!!
Ehk lõpetavad teised siis selle kära.
Mis on sel halba, kui oleme koos?
Õnnelikud ja magusad nagu vanaema moos.
Sõber on see, kes naerab Sinuga koos.
Sõber on see, kes pühib ära pisara.
Sõber on see, kes mõistab Sind või vähemalt proovib seda teha.
Sõber on see, kes ulatab Sulle käe, kui kukkuma juhtud.
Sõber on see, kes on Sinu vastu aus.
Sõber on see, kes ei viska peale esimest tüli Sind prügikasti.
Sõber on see, kes armastab Sind sellisena, nagu Sa oled.
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Ema
Ema, oh emake Sa,
Sa oled ja kõike tead,
Sinult õppides oleme ise
sama tublid ja imelised.
Ema, oh emake Sa,
Sinu raskuseid kõiki ei tea,
kuid õpime koos läbi elu,
meie raskuste, rõõmude, valu.
Ema, oh emake hea,
kui elus kord vanemaks saad,
tea, siis hoian Sind mina
nagu alati hoidsid mind Sina.
- Tarmo Selter -
2024
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
Vaikuses ole minuga
Olen liigväsinud sõnade jaoks,
Vaikuses ole minuga.
Maailm me ümbert justkui kaoks,
Kui olen koos sinuga.
Meid ümbritseb rahu ja hingel on hea.
Et teineteist mõista, me rääkima ei pea.
Piisab vaid pilgust ja su käest mu peos,
Need tunded ma salaja luulesse seon.
Tervis
Mul selg valutab
Monoloogis arutan
Et vanadus tuleb ligi
Kuid kõik on talutav
See on elu üks osa
Et lagunen bioloogiliselt koost
Ja vanaduspõlves olen täiesti jaluta
Kuid tähtis et ma saaksin aru enda eluloost
Vähem sööma torti
Ja tegema tervisesporti
Selleks on aju meil peas
Jumala poolt antud ja veab
Kasutama nüüd ja praegu et tulevikus oleks ka hea
Armastuses särab päike
Sa särad kui päike,
mis ere on taevas.
Väljas ilm morn ja vihmane on.
Sa ilmusid mu juurde
kui välk selgest taevast.
Laulan Sulle valust,
mis mu hinge peal on.
Vaikne on,
hiirepiuksugi ei kuule,
süda lööb õrnalt, pumm-pummadi pumm.
Rõõmupisarates on sinine taevas,
ühtäkki kadunud on pilvine ilm.
Kaelakuti koos, meil hea on olla,
valu ei olegi enam nii piin.
Jackassi stiilis
Kõik, kellel nüüd all ripub
ja igavusest meel lolliks kipub
jalge vahel õiges eas
ning trikihullust peas;
pole külmikust enam võtta
materjali ja keegi ei tõtta
poodi ostma kanatoodanguid
et rahuldada lihavõttenaudinguid;
pole hullu, poisid, ma ütlen
ühe idee ma välja mõtlen
teil vaja ainult paar tööriista
ja ka enda riista;
lükake lont eest ja presenteerige
oma munad lauale serveerige
kui tahate ikka veel värvida
saate selleks vahendeid valida;
haamer, nui, malakas, okastraat või nuga
valige välja viis ja jõuga
oma munadele valu andke
ja siis alla .....
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.