Sõnale kraav leiti 62 luuletust
Korruptsioon
Poliitiline vaenulik purse,
Oligarhide eliit lahti sõjale löönd ukse,
Mass on debiil niikuinii, relvi haaramas,
kui kõlab üleskutse, selga munder,
kirbule teine, nagu inimest ära ei tunneks,
Köster: "Te Tapate Inimesi!"
Koera pojad! Ametnikud, roojand soga,
ambitsioon nii odav, et olla tähtsusetul kohal,
Riigi määrused tehtud, Kus kohas?
Kes teid ära on ostmas? Või tsenseerite end juba ise?
Näen su sisse, kasulik idioot, oled kasus suht kindel,
terve planeet elab maksus, lootmas mingit ausust?
Vargad on need süsteemid ja kuningriigid asutanud,
sina kes sa k .....
Puhas Kurjus
Puhas Kurjus
Jah ma olen puhas Lurjus,
Ego aurudest nii purjus,
Iga Tundmus, Tunnetes Surnud,
Puhas Kurjus
Sellesse ma sündinud, röövlid olid kõik ülikud,
kohtunikud, timukad aadliku kaarikus,
Seadus ja Karistus, lihtrahva sallimatus,
Iga päev kus toimub tseremooniana mu matus,
Iga viha hoog kätte tasus, aususe vastu,
kõlasid lasud, alla pilvedelt korra veel laskun,
teil end rüvetada lasknud, võtsid kõik,
mis ma olin pakkund, lohistasid kui taskutesse,
enam ei mahtund, vähesed kes vastu,
pakkusid kaaslust, tõe kuulutaja kukla taga,
kõlasid lasud, üks hukkunu, k .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Kuklalask[1]
Kuhu suunda see maailm on minemas, teades inimloomust miski enam imesta,
Tee paistab õige libedalt, iga uus seadus aina kurssi kiirendab, pooled on pimedad,
ülejäänud pool närtsib lillena, enam kellegi laused tõde ei kirjelda, üksteisi piinamas,
sõber sõpra ei hinda kah, vaid solvangutes võid olla kindel sa, ükski liider ka,
mingeid piire taha avada, ega neid likvideerida, ei keegi ravi vaja, kui saaks aind vehkida,
ennast kulla ja karraga ehtida, keda petsid nad? Keda kepib ah? Mind ei meelita,
Silm peal igal mendil ja kui skoori täis ei saa, peavad leppima ühe palgaga,
.....
Seadvuse Teadvus
Unustasin ära; liigne kisa: liigselt härga;
sära tagant ära väänan; silm sidena;
hingeldan; pidevalt; lille viljeldand;
kandu kinnitand; sihtind maad;
oma linnu lennul; petnud silmi;
seistes keerdus; kaua see trall siin kestnud;
ei tea mina; äkki tead sina; iga hinna;
valmis maksma; selle eest mida sisse hingan;
pilkan; loomingut milles valmis olla;
kaua ma siin ikka ootan; pigem nagu tolvan;
torman; läbi okkaliste põõsaste;
Lootes, et elu kõik ise korvab; kõik korraks;
peatuks; mu pealuus; kadus teadvus;
sõnade seadvus; nahh su headus;
kui tagajärgedest muffigi .....
Sügavad veed
Kordumatu; Hinge paberitele matnud;
Kordumatu; kui vaimu sügavalt sisimast..Välja lasknud;
Igavikulist entiteeti hingel kandnud; Tormi tuules Karastas;
Lubades, et iga mu hinge tõmme kuulus talle; mille ma tagastan;
Julgust andev; malbust saatev; Avasite kõrvad; olin lahke;
Kurbusest hüsteerilise naeruga alla lastes; vedelaid kellel püksis tahke;
Ekskremente; Ekslen keele sekslev meede; Tuimaks külmunutele;
Südant soojendavaid leeke; mõtete keeristes, Puhaste motiividega;
kui te alles Sõna "kavalus" paberilt veerite; armastus mu vabadus;
Sajab sada hieroglüüfi t .....
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
Sulab kevade
Kui talv otsa lõppes
nii jäine ja nii lumine
Jää kraavi ära viskasid
sulalume kokku lükkasid
Kui külm otsa lõppes
nii karge ja nii kõle.
Päike külma peletas
kõleduse kustutas.
Kõik on nüüd nii tore
Välja arvatud üks asi, nii kole
See talv olin mina ja see päike sina
Mu armastus kui jää, nii karge ja kõle
Jää ja sulalumi veeks on muutunud
Ei ole kuhugi nad kadunud või kustunud
Kurvalt voolavad nüüd mööda uusi radu
Ja niimoodi nad kulgevad kuid ja aastaid sadu
Selles või hoopis teises uues elus jõuavad
Nad mõlemad jää ja sulalumi su juurd .....
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Kallis `ekraaniinimene`
Mis asi see on,
kui sa valid minu silmadesse vaatamise
asemel ekraani?
Nii, et kui mööduksid külmunud hingest,
jätaks ta hooletult möödudes kraavi.
Mis ilmas sa elad,
kui hommikusöögilauas on ainuke vestlus
Sinu jaoks illusoor piiksuvas seadmes?
Ei, sa ei küsi, ei huvitu,mis toimub neis kaastundlikes
alati sinuga sammunud nördinud sõprade peades.
Mis rõõmu sa tunned sealpool olematut elu, kus
laiub vaid tühjus ja lämmatav vaakum?
Kuid Sind ju ei ole ja vastused puuduvad, tundud mul nüüd
nagu janus Kurakum: tühi ja kuiv, ära kaotanud enda.
Loodan taasavastad .....
Kevadpühadeks koju
Veidi kahju maha jätta oli oma linna
Samas üle pika aja on ka tore minna.
Olla teel ja palju mõelda
Lõpuks jõuda sinna,
Kus hää merelise tuule värskus tungib ninna.
Tee on tuttav, üle mitme jõe mu teekond kulgeb,
Songermaised põllulapid, külakrantsid julged.
Lumest järel ainult riismed,
kraavid aevad üle.
Kujutlen, kuis suvel siis me maa ja vete süles.
Või ehk pigem nende piiril,
pole lõppu-algust.
Keset kuumi päiksekiiri
Ööpäevringset valgust.
-Tiina Nuum-
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima