Sõnale ksi leiti 2347 luuletust
katastroof
mul on nutt kurgus kinni,
ma ei tea, mida enam kardan,
istun üksi tühjas toas,
see on mulle hea, ma arvan.
ma tahan lahti lasta,
ma ei saa lihtsalt aru,
miks keegi mu palvetele ei vasta,
kui mul käimas on torm ja maru.
millest põhjustatud on mu hinge kadu?
vastuseid võib olla tuhandeid, sadu,
kuid mis oli see hoop,
mis mind tappis?
proovin elada rahus, kuid katastroof,
see mu hinges mängib.
palee
pudeli põhjast
peegeldub lootust
et ehk liivakell saab tühjaks
ja lõppeb see ootus
lõpuks elu muudab kurssi
ja võtab suuna parema
või läheb kõik jälle vussi
ja õiget näen taas valena
ei leia enam oma teed
eksin ära iseendas
seda segast paleed
silmitsen kui lõpuks taevasse lendan
Koos on parem
Ma olen eemal
Loodan et luuletus on vaikusest veenvam
Ei ma ei nukrutse kallis siin diivanil üksi
Ma mõtlen seni kuni olen ma valmis
Endaga ajaveetmist on kõigil tarvis, mu kallis
Okei-okei tule mulle külje alla
Käte vangu,
tahad saada sooja sest mõistus sul harjund
Ja minu süda sammuti selle järgi karjub
Värvid me hingedes
see pitsitav igatsus,
mul rinnus kui vigastus,
sisimas, seal ihaldus,
palun hoia mind.
näed, ei saa ma rahu,
see tunne on nii suur,
ei südamesse ära mahu.
ootan, et valla pääseks tuul,
teele saadan siis sul' suudluse,
loovutan oma nooreliku vooruse,
sulle, sest sa kuulud mulle.
su pärast jookseksin ma tulle,
et veel vaid säraksin su silmis.
algul tundus kõik kui filmis,
mustrid pilvedes, värvid me hingedes,
nüüd hävid sa kogu selle pinge sees,
mis ma sulle iseendaga tekitan.
nii ma püüdlen, rapsin
ja oma painajaid lepitan.
hingan vaiksemalt, kui oled mulle l .....
Soe abikäsi
Soe tunne mind täna valdas,
abistasin inimest,
kes minult abi ootas.
Võhivõõras inimene, kel jalg kipsis,
ülekäigu rajal seisis,
kätt abistavat ootas.
Palus lahkel pilgul ta,
et kas saaksin teda aidata
üle tee ma.
Suur hirm tal selle ees,
äkki valgusfoor lööb punetama
tema ees
ja autojuht lisab kiirust teel.
Käevangus tasa liikusime,
aeg teel seisma jäi.
Turvaliselt teed ületasime,
hinges soojus,
see südamesse jäi.
Lihtsalt Armastus
Kui päikene õhtul läeb looja…
Ja öös kumab kollane kuu…
Tahaks kaissu siis kedagi sooja
Ja kõrva kuhu öelda saaks suu…
See kaua on kibelend keelel….
Tahan väga et kuuleksid mind…
See ammu mul püsinud meelel…
Minu kallis mina armastan sind….
Südamest sinuga
Istume vaikuses
talve külmas
lume hanges
Õhk õrn puudutus
ja igatsus sinu silmis kutsub mind sinu poole
Ma pole üksi .....
hinges on õnnetunne
Kui sa vaid teaksid
kui palju ma nüüd mõtlen sulle
Otsin sõnu kauneid
mis hoiaks sind minu juures
Kuid sina .......
sina rändad ikka oma teed üksi
et siis jälle tulla
minu juurde
Sõbrake hea
Sa ei jää üksi oma murega,
nii see ei pea ju olema.
Sõber hea appi on tulemas,
hea, kui ta Sul olemas.
Sõbraga on üks Sul mõte,
kurbuse-ja rõmupisarad ühised on.
Koos sõbraga ületad kõik tõkked,
mis eluteele veeretatud on.
Kõik päevad on sõbraga toredad,
kuid sõbrapäev tuleb kõige säravam.
Maalia vuntsid
Eks ikka korralikul härral
on näos piisavalt karva
see 20 sajandi korral
mida lõigata harva;
nii Adolf ühel onul nimeks
iga päev kammib
ninaalused vurrud uhkuseks
ja ilus kuju valmib;
võib - olla hiljem siluks
kah žiletiga üleliigseid
otsad kõik lapikuks
annab naiste ees eeliseid;
maalia vuntsid on tema
au ja uhkus olla seksikas
ei saanud kunstikooli on teema
see talle piinarikas;
ja üks müügionu on ees
peas tal pileus cornutus
tervitab teda vastu mees
kellega juhtub õnnetus;
jooksis must kass teel
ja nii onu žilettidega kukkus
lisades draamat .....
Libedad teed
Kõikjal kõnniteed on kiilasjääga kaetud,
sõiduteel ei ole käia lust.
Helkureid mul küljes mitu,
nad on üsna lähestikku,
et autojuhid märkaksid mind-,
igal elul on ju hind.
Ikka tasapisi tatsun,
kõnniteel seal keegi ei astu.
Ei ma ole kahevahel,
kus libedaga kõndida,
sest helkurid on need,
mis aitavad mind sõiduteel märgata.
Mõni autojuht mul heatahtlikult naeratab,
pidurdab,
pead noogutab
ja siis kiirustamata edasi kulgeb
tema tee.
Tunne hea mind valdas üleni
ja murelik meel kadus kiiresti.
Kuum limonaad
Ükskord ei saanud ma vetsu
pk klassiga ekskursioonil tallinas
öövalve ei jaga matsu
et lapsi on ööselgi vetsus käimas;
passib keegi bürrokraat
kuri onu laua taga
äkki lõhkeb ta nagu kranaat
et mittekeegi maga;
rihm tuli sahtlist välja
laksatas vastu lauda
kui juba on nii hilja
pm. võib püksi kuseda;
minulgi põis lõhkeb
haaran tühja pudeli
tilli ots kaelas põikleb
alla kostub kusemisheli;
hommikul, kui proovile läksime
laulukaare alla klassiga
oma asjad laiali jätsime
tuli vaatama onu, kui miskit viga;
et mõni 8-9 aastane illegaalseid
aineid jub .....
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
Tali mõrvab
Mitte ainult, et on külm
topin jäätunud sõrmed püksi
karm aastaaja ilm
ja pole selles vangis üksi;
jalakäijad ka nahutab
nende olematu kõnnitee
pärast sula temp. langetab
Ilmataat, muutes jääks vee;
kõnni nagu pingviin
edaspidi jalas uisud
ei ole lihtne elu siin
sina lõunamaal, minu juttu usud?;
on olnud nii külm
et kuse jääpurikaid
talv on kaunis, aga julm
ennast kaitsta, söö juurikaid;
ei jää tulemata haigused
kopsuklamüüdia on üks osa
ja ka muud viirused
saad surma, kui pole visa;
jahhh, tali mõrvab alati
igasugu valge pasaga ümbrus .....
Eleegia prelüüd....
Ma puhtast harjumusest ikka siia tulen….
Kus igal õhtul varem....ootasin ma sind….
Nüüd tänav pime on ja kustunud on tuled…
Enam ammu siin.......ei oota keegi mind…
Ma jalgu järel vean on tinarasked tallad…
On saatus õlgadele vajutanud vaod…
Pea tuimalt valutab ja taevast vihma kallab…
Ma tunnen süda rinnus järjekindlalt taob….
Miks läheb nii.....head asjad kiirelt saavad lõpu…
Sai vältimatult otsa meie päikest täis etüüd….
Siin suures osas tunnen ma,...vaid iseenda süüd…..
Nüüd üksinduses saatmas mind eleegia prelüüd….
Justkui Tuhkatriinu pidu
piilus aknast:
"Proov, mil lõpeb? küsis
"võte peale hakkab?"
Ja kui lõpuks kaadris oli -
parandada, muuta,
soovis duubel duubli järel
paremini suuta.
Kadus massistseeni ära
või siis tardus kaadris.
Staare kohale ja ära -
toodi üksikult ja paaris.
Taeva kõikekatvas kaares
nägi musti pilvi -
õlakehitusi, muigeid.
murelikke silmi.
Lõpuks taandus võtteplatsilt
paremale ära.
Kustusid prožektorid
ja glitterpuudri sära.
Justkui Tuhkatriinu peolt
ta lahkus kell kaksteist.
Teda rohkem või ka vähem
on igaühes meist.
27.01 .....
Varjus olnud sõdur
Kord silmanurgast nägin läigatamas leeki.
Kord silmanurgast nägin leekivat tuld.
Nüüd siin linnas peale minu ei ela mitte keegi.
Ja maapinda katab vaid ōhuke muld.
Nüüd olengi siin,
ei kedagi teist.
Mu elu on piin,
alles jäänud ma ainsana neist.
Läks mul pere ja sõbrad nii head.
Mind ei tahetudki kaasa viia.
Miks pean vaevama oma tillukest pead?
Nüüd üksinda ma jäänud siia.