Sõnale kuldne leiti 157 luuletust
Kel sünnipäev on kaunil suvel
Kel sünnipäev on kaunil suvel,
see üliõnnelik olla võib,
sest ühe päeva suve keskel,
ta lustida, hõisata, tantsida võib.
Sel päeval kaunimad lilled kuuluvad talle
ja ööbikud laulavad lillede sees,
kuldne päike teeb suurema kaare
ja peitu poeb pilveke hall.
Tuul sooje suudlusi ja kallistusi jagab,
soe suvekuu on valmis kogu aja,
kallist sünnipäevalast, rõõmustama.
Meenutuste päev
Nii hea on täna mõelda
ja meenutada päeva,
mil kokku saime, meie kaks.
See oli seesama päev,
kui päike taevas lõõmas
ja südamed meil kuumad olid mõlemal.
Ei öö ja päeva vahet siis me teinud,
me tunded olid puhtad, sügavad.
Kuu ja päikesele sai tõotus antud,
et surmatunnini truud, me mõlemad.
Ja mõtteis sõrmuski sai sõrme pandud,
kuldne täht langes ülevalt.
Oh, seda armastuse väge,
mis tänini ei ole kustunud seest.
Ja põletavaid tundeid südamele,
jätkub kauaks ajaks veel.
Tänagi oled mul ainukene,
oled seesama, armastav mees.
Kaunis suvi
Kaunil suvel on kuldne juus,
rõkkavad linnulaulud tal suus,
silmad sinised kui meri,
huuled magusad kui mesi.
Suve sall on õhuline,
kleit tal mitmevärviline,
varbaotsas samblasussid,
jalas lillelised püksid.
Rõõmu täis on suve süda,
ilust pakatamas meel,
hinge soojust tuleb üha,
hellitav on suve keel.
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Kõrge sinitaevas
Kõrge sinitaevas
ja särab päikene,
kuid kuskil maa on vaevas
ja ilm on nutune.
Oh, kuidas tahaks saata
üht päiksekillukest
ja tüki sinist taevast,
mis tuleks südamest.
Ma hinges saan vaid loota
ja mõtteis soovida,
et särama lööks päike
kogu maailma.
Sinitaevas kõrge
ja kuldne päikene
on ikka sõbraks meile,
kui raske südamel.
Minu emake
Minu emal on taevasinised silmad
Minu emal on õieks paotuv suu
Minu emal on juuksekiharad kaunid
Minu emal on süda kui kuldne kuu
Minu emal on hääles pillikeeled
Minu emal on naeratus truu
Minu emal on armu ja armastust palju
Minu emal on hing nii lõpmatult suur
Selline ongi mu emake pai
Emake mul kui suhkrusai
read plikaeast
Read plikaeast
nii ahne nüüd on
mu valgusjanus
talv otsa
päiksest lahus
olnud meel
et õhtuni seisab
tema heledas vihmas
hing üleni märjaks
saaks seest
koerana nägu ja
silmi mul limpsiks
kevade märg keel
*
armastuse ja elu lõpmatut
imelisust
on täis iga hetk
ta on nagu pühakoja
avatud uks
päikesepaistelisel suvepäeval
tarvis on vaid siseneda
*
Tean, oled elus ja terve,
kunstiga tegeleb vaim.
Aiman, mis tuleb verre,
kui väljas september, mai.
Suur augusti kuu öö otsa
Su tuppa voolab.
Ja karjeis mu suu,
et kee .....
nii kurba kui heledat
Sõja 46. päev
ei rõõmu sellest
et põllu kohal kõrgel
trillerdab lõo
videvikus tuppa kostub
aknast kiivitaja kaeblemine
öö jaheduse eest
sulgub sarapuu all
sinilillel õis
kui hing on katki
nägema peab endistviisi
vihkamist ja tapmist
*
ma ei ütle seda Sulle
seal endiselt on valgus
kuldne ööviiulina
kus lõhnab õitseb me arm
sealt kadunud pole kuhugile
hurm mis mujal kõigelt lahtund
mälu ööga kinni katnud
sääl ööviiulina edasi lõhnab
me arm olgu aeg kuitahes karm
Helde,lahke jõulukuu
Ehted sädelevad puudel
taevas särab kuldne kuu
virmalised värve loovad
hea tuju kaasa toovad
Lumehanged kõrged,valged
aiapostidel mütsid valged
punavad on lastel palged
piparkoogised on suud
Jõulukuu on helde, lahke
Särab igal jõulupuul!
Minu kapriisne sügise
Sügis äkki pööras ära
raputas mind sügavalt
Minu meel ei muutund sellest
Sügis,oled naljakas
Kord sa sammud kuldses kuues
kõigil vastu naeratad
ilu enda ümber luues
Sügis- minu kapriisitar
Tihtilugu oled pilves
hämarus siis võtab maad
Poolenisti pisarates
kurvastan koos sinuga
Täna tuhin on sul minna
udulooris lennata
Varsti aeg sul ongi minna
Miks muidu nõnda tuuseldad
Ikkagi sa kallis mulle
kuldne, hall kapriisitar
Vaagen täis on sügisande
Aitäh,et oled olemas;
Sügis puudeladvus kiigub
Sügis puudeladvus kiigub
puudel lehed kollased
Sügis muudkui kiigub,kiigub
hea on olla sügisel
Kuldne päike kiiri pillab
sülest,mis tal viimased
Soe peab olema ase,sügisel
Täna tuulgi õige tasa
omaette mühiseb
Mets on vaikne, vaga,vaga
tuulel vastu kohiseb
Hallid pilved taganevad
neile kerge pole see
Sügis muudkui kiigub,kiigub
puudeladvus lehtedel
Linnud parvedena läinud
üle maa ja üle vee
Linnud,kes on siia jäänud
Anna armu-sügise!
Sügis kohustused täitnud
mis tal pandud õlgadel
Nii ta puudeladvus kiigub
Mida mõtleb tormi eel!
Läbi lillede
Läbi lillede vaatad mu poole
läbi lillede tundma õpid mind
Läbi lillede armastust on vähem
läbi lillede ei mõistma saa mind
Läbi lillede otsid must tõde
miks ikka veel kannatad?
Ma ei ole ju sinu tõde
olen naine,kes armastab
Igal lillel on kuldne süda
minul südametunnistus sees
Ma iial ei teeks seda,
mis kurvastaks su meelt
Kevadsoojusel
Kevad ratsutab soojal tuulel
lindude vidinal ärkab aas
Põõsastel lehed kui rohutirtsu kuued
kastesed pärlid helendavad peal
Metsaalune täis on lilli
kollased ülased valgete seas
sinililledel sinised silmad
lõokesel pesa nurme peal
Päike kuldseid kiiri pillub
laiutades naeratab
ülesküntud põllusiilud
kuldne rukis mulda saab
Ikka kevadet ma ootan
elu algab teisiti
soojusega süda täitub
ikka uuesti ja uuesti
Ema süda
Ema!
Sul on kuldne süda
silmis väike päikselaik
ei sa unusta ka seda
kuidas suurde ilma sain
Sinu hääles palju naeru
vahest hing sul härdaks läeb
siis su sülle poen ma ikka
kalli teevad väiksed käed
Nii lähedal,nii lähedal
on ema süda siis
ja minu süda talle
hea on sedasi...
Olen õnnelik
Ma nüüd laulan
sest olen õnnelik
ma nüüd kirjutan
sest tagasi kuldne viisik;
pere koos üle pika aja
vanemad ja nende lapsed
seda oligi mul vaja
rõõmust on punased põsed;
möödunud on üle aasta
välisilmast tagasi on õde
piiranud meid kriisiaasta
see on range tõde;
meie ta jaoks alati olemas
mälestus tühi ilma temata
ma aus kõnelemas
kuidas ei tea mida tunda ilma sinuta
Lumehelbekesed nutavad
Lumehelbekesed nutavad,
sest vihmana alla sajavad.
Nende rõõm oleks keerelda,
tasa tantseldes
maa peale langeda,
suureks lumehangeks kuhjuda,
kuuskede päid
lumemütsiga ehtida.
Lumehelbekesed,
oodake veel!
Kaunis jõuluaeg
juba on teel,
siis virmalistest taevas on ere,
kuldne kuu valgemaks saab.
Tähesärana langete maale,
oi,mis rõõm,
sellest küll saab!
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.