Sõnale kurg leiti 87 luuletust (pop)
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Mul on unistus
Mõtestan lahti elu, istun pingil paberit vaatan
mul on unistus, kui Luther Kingil 63´ndal aastal,
Kas peace ilutseb sildil, vastus on jaatav,
Tolerants domineerib, süütab pirni
kuna ammendund on elulaad laastav.
Vaata! oleme liialt kaugele läind et naasta
on liiga palju saasta, liiga palju igal aastal
neid kes kirbul hoides meid, hoides käes pidemeid
silmadel sidemeid, propageerides demokraatiat
nii meedia keeris see masse hüpnotiseerides
Rasse diskrimineerides, nii rahvast provotseerides
Sõjaks mitte rahuks, toolileenile ma nõjatun
mõistes et mulle see pähe ei mahu.
T .....
Sookure hõik
Tulen, et minna,
lähen, et tulla –
pealtnäha lihtne on see.
Lähen, et tulla,
tulen, et minna,
pühkides palgetelt vee.
Lähen, et tulla ja
tulen, et minna –
harjutan loobumist nii.
Tulen, et minna ja
lähen, et tulla
ning näha, kas igatseti...
Mine, et tulla,
tule, et minna –
kaotustest võidavad kõik.
Tule, et minna ja
mine, et tulla,
hinges sookurgede hõik.
/Mari*Uri/
muinasjutt jääb lõpuks raamatusse
Kõik! Sai läbi meie muinasjutt
jäi alles vaid kurgus kirvendav
nutt,
kõik endine soe unele heitis
mälestus end me südamesse
sügavale peitis
vaikusesse vajus paik
kus enne kihas elu
valulik on möödanikust arutelu
kui keegi meenutab mälestust
mis mu peast pühitud sai
pean trotsima hinges kibedust
sest pisimgi mälestus on pai;
kuid see mis kadunud, see kadunud,
kunagi oli see tee me õnnele ladunud,
aga see mis muutis meid õnnelikuks siis
lahkudes ka kogu õnne
minema viis.
Muinasjutud jäävad lõpuks
alati raamatutele
nad pole loodud meile
-õnnes saamatutele .....
Lootusetult Armunud
Kui kurgus on kibe maik
Ja miski ei lootust anna,
Kõik ümber las olla vait,
Vaid ise ma seda kannan.
Ma tahaksin lennata tuult,
Kuid tiivad mul puruks - ei anna..
Ja istudes varjus, ma suult,
Lasen sõnad kõik kibedad valla.
Üksi kribades, vesised silmad
Tahtnud näha su naeratust, kalli ...
Tunda soojust ka külmal ilmal,
Pannes kaelale kätest sull salli.
Õrnad suudlused lendasid põhku,
Nii ka puudutus varjutseb unes ..
Sel maal pole sinuta õhku,
Ainuüksi mul hea sinu süles.
Tiina Klemets
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
leib ja supp
me pruugime elada sama elu
süüa sama suppi ning leiba
minu taldrik on silmini täis
sinu oma tilgatumaks tehtud
aga kadedust ei ela hinges
murran oma viilu pooleks
jagan paar lusikat leemet.
kas su keha ka kunagi täituks
kas su sisemust toidaks õhk
nahk kahvatu ning kondine
kiiresti edukaks tahta
saanud elus inimfiguur.
nüüd teiste arvelt omale
elamiseks eliksiiri otsid
varastades hinge tagant
säästud viimased palukesed
lähedastelt kes end avanud
korraks paar tilka andnud
kurgukuivuse vastu siis
keeleotsa hetkeliseks niisutamiseks.
istunud oled resto .....
Sügis metsas
Põdrakärbes mudib pead
Ma haistan seenelõhna
Autod metsaveerel reas
ma haistan seenelõhna
Ämber nuga kummikud
ma haistan seenelõhna
samblal puugid sunnikud
ma haistan seenelõhna
Noaga teen ma imesid
viis riisikat mul kõhna
ämber täitub pimesi
viis riisikat mul kõhna
kodus ootab nälgiv pere
viis riisikat mul kõhna
endalgi on kere hele
viis riisikat mul kõhna
Toiduriismeid täis on köök
nuustik peseb pannipõhja
kurgust all on pidusöök
nuustik peseb pannipõhja
põsed pruuniks värvind soust
nuustik peseb pannipõhja
nuustikut ka vajab lõust
kohe p .....
Pisaratilk
Miks ometi mõtlen ma sulle?
Miks ometi ootan ma sind?
Sa valetasid ju mulle,
ei taha sa mind.
Oled muutnud kogu elu mul
ning varastasid mu südame kui kull.
Ma olen sulle ju null
ja sa sooviksid, et sul oleks teerull.
Sellega sõidaksid minust üle,
ei peataks sind ükski mendi vile.
Sooviksid, et oleksin teel nii sile,
kui on kurgipeenral kile.
Maha langeb mul pisaratilk,
mis on küll lahja kui silk,
kuid sinuni roomab see silmapilk,
et meelde jätta sinu näo pilt.
Meeldid
eriti meeldid sa mulle
kui oleme olnud juba
kaksiti vahtinud tulle
pole tegelend muuga
eriti meeldid sa mulle
kui hääl on katkemas kurgus
tunne saab sosinaks tulles
paisuv vaikus kogumas julgust
enam ei peida sa rindasid
kahtlevalt ristatud kätega
tunnen on midagi tulemas
muutumas minu ja meiega
Nutan
Miks ma nutan?
Mu mees pole ju sultan.
Nutan, kuna elu tundub karm,
millest ei saa üle, sellest jääb arm.
Nutan vahetpidamata
nagu oleks sõna pidamata.
Olen nii nõrk
ja kurgus maitse mõrk.
Tahan nutta ja ainult nutta
ning mõned talluda kõvasti mutta.
Nemad on süüdi, kui nutan
ja täbaratesse olukordadesse satun.
Kõik arvavad, et kõik on korras,
kuid tegelikult on minu mured juba Norras.
Probleemne elu teeb mu haigeks
ja viib võib olla nii kaugele, et muutun kangeks.
Oodates vihma
Maanteetolm krudiseb kurgus.
mõistan puude kurbust.
Närbudes ihkavad udu,
elule päästvat sadu.
Nihutan kaevu pealt luugi,
niisutaks kuivavat suudki.
Sügaval põhjas näib, et
ongi paar tilgakest vett.
Krõbiseb männikualus,
üksikud pohlad vaid palus.
Kuivavad jõed ja tiigid,
viimsedki seeneniidid.
Hommik taas päikesest ere,
päev tuleb kuum ja käre.
Kuhu jään'd pilved ja vihm -
katkeda ähvardab rihm...
Ei suuda harjuda
Läeb silme eest mustaks ja kõrvus on kohin
löödud südamesse käärid
ei tea kas veel kunagi armuda tohin
see valu küll seda ei vääri
Mu mõtted on mustad, mu elu on läbi
mu jalad mind enam ei kanna
on hirm ja on ahastus ja mul on häbi
ja lohutust miski ei anna
Mu süda veel ei suuda harjuda
nutt kurgus kuid ei lase karjuda
Ma püüan põgeneda, varjuda
kuid valu ei jäta mind maha.
Ma usu jumalasse kaotasin ammu
nüüd kaotan armastusse ka
ma luban endale ei ühtegi sammu
enam astu sellel nõiduslikul maal
Vett viskavad su kirjad sahtlis hingekerisele
mi .....
Pläust
Tindine vihik, täpne on sihik,
Kinniseid silmi, äratades,
see kõigest pindmik,
Silmis on miskit, mis viib mind,
triivin, vaikselt nillin, siiski,
olen teel, tõe juurde, kuhu ei vii,
ükski tee, ükski süsteem, ükski,
kultuur ükski ideoloogia,
kõik nad upuvad veel,
tormidele vastu pidamatta,
üksteist süüdistamas, küüditamas,
küünilisus hõimu kultuuri taband,
jumala juurde järjekorra sabas,
kui käed ta mulle esimesena avas,
ei tahtnud ma midagi, tahtsin vaid,
teada mis teda haavas, kas saan aidata?
Kas võin kaitsta ka? Kas võin lajatada,
sahmaka,neile kes p .....
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.