Sõnale kuristik leiti 50 luuletust (copied)
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Vanaasta ja uusaasta
Uuel aastal otsi õnne,
mida pole olnud enne.
Pahandused jäägu ära,
neid ei olnud meil ju täna.
Halvad mõtted unusta,
kuristikku varista.
Sellel aastal sära hästi,
sest nüüd kõik on väga hästi.
Uuel aastal uue hooga,
alusta nüüd suure teoga.
Peretülid unusta,
haamriga need purusta.
Unusta need vanad vead,
mis on vaevanud su pead.
Uuel aastal soovin head,
mida muud kui ole HEA!
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
Loll Optimist
Seisan kuristiku äärel, vaikselt oma maailma kaon,
Ümberringi kõik korras, vaid minu sees on kaos.
Tormituuled minult soojust röövivad,
Kõik tunded aina rohkem segi pööravad.
Viimne soojus on mu põlev soov,
Saada sinuga üheks, aga sa ei ole selle poolt.
See hinge seest on ära söönud,
Olen optimist ehk minu juurde pöördud?
Sulle tahan vaid head, armastan sind, kas tead!?
Miks sa usud, et olen egoist, need on su enda vead.
Vead uskuda ja näha ainult inimeste palet,
Isegi kui usud, usud sa teiste valet.
Üle ääre astumine nii kergendav mul oleks,
Aga olen loll opt .....
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ãœhel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Ära arva, et surm midagi lõpetamas on
surm ei lõpeta midagi
kas arvasid, et lõpetab -
mida ta siis lõpetab?
kogemusest õpituna - mitte midagi ta ei lõpeta
kui oled teavel oma kohalolekust
jah, saad nutta ja kriipida uksi, et füüsilisi koosoldud hetki ei ole
aga unenägudes on nad kõik olemas
hoiavad Sul käest ja pakuvad süüagi
enne kui külakiigule kiikuma lähed
Seega -
ära arva, et Surm midagi lõpetamas on -
see on millegi uue algus, lubamise algus -
luba endal olla valu, luba endal olla kurbus,
luba endal olla see kuristik ja kuku sinna kõige täiega sisse -
ja siis sa näed neid enda osi, mida .....
Suletud
Suletud
südamega suletud
sulle avatud
kummalisel kombel
elan kaksikelu aastaid
südame ja pea vahel on
kuristik
vahel pingutan peaga nii üle
et neid musti mõtteid ei mahu enam sinna sisse,
siis otsin päikest, laulan, naeratan ja räägin palju, otsin sõprust, otsin hellust
Hetkeks üheks igavikuks
Elus juhustest on ahel
vahel lakkamatu- vahel
elu õnne justkui viinuks
miski igavikku viivuks
Mida paremat nüüd tooks
elu lõpu kaunis jooks
kuristiku serval soostud
küllap aitab- küllalt joostud
Seisakus on juhuslikkus
hetkes igaviku pikkus
oled korraks kahevahel
kahe igaviku vahel
Siin on otsus milles piirdud
vaadet imetled ja pöördud
Või siis sooritades hüppe
maandud tundmatuse rüppe
Elus juhustes on ahel
vahel juhuslik kuid vahel
proovib meie meelekindlust
kutsub mind ja mulle sind just
Kummas igavikus viivuks
peatuks üheks hetkeks- piiluks
kuh .....
Koorem hingel
Hingel on koorem, kuhu sa küll jooksed,
kuhu..sa küll jooksed, kui hingel on koorem
Jooksen kirjutama neid noote, mis su kõrvadesse ei kostu,
liigutan läbi pimeda, miski mis vaevu hoiab mu kooslust,
Ei oota hommset, sest tean, et vaid valu ta toonud,
ükskõiksed ja paha tahtlikud, kirvega südama kildudeks raidunud
tõelist iial nad sallinud, neid vaatan salmitult, mitte kuigi haritud,
mööda läks parimus, sellest saab su karistus, taeva järjekorras,
vaid vari must, tahtmas uut, sest kartsid suud, elu ei möödu,
iial armitult, polaarsus, ootasin millal uhkuselt maandud,
nà .....
Unustuse Kuristik
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Mis sulle meeldib? Kui valetab keegi?
Või südant mis kogu väest vestab?
Kas tõde tohib peita? Kas siis;
Põgenemisteed üldse vaja leida?
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Iga sõna, kus Mina on kõlaks, lõõmab,
õrnalt lükkab ja tõmbab, ei käse mul minna,
Sinust mööda, vaikin, jäänud olen võõraks,
üks sama ajastu, olen kasutu, pole vajatud,
kui tõde paljastus, mida nii pinksalt varjatud,
saamatult, unustuses armas .....
Raisatud aeg
Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob
Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?
Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus
Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks
LJ
Maailm on Minu peos
Kahe käe vahel,
seda Maailma väikest
Hoian nii kindlalt peos
Tunnetan soojust,
südames päikest
Kaob hirm juba eos
Vaid Kahel varbal
Veel seisan siin äärel
Valu ei tunne ma
Tantsin ka siingi
veel serval Liig kitsal
ära sina küll muretse
Vaid ulata mulle
oma kindel käsi sa,
nii soojem on südames
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet