Sõnale kuristik leiti 50 luuletust (parimad)
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Ära arva, et surm midagi lõpetamas on
surm ei lõpeta midagi
kas arvasid, et lõpetab -
mida ta siis lõpetab?
kogemusest õpituna - mitte midagi ta ei lõpeta
kui oled teavel oma kohalolekust
jah, saad nutta ja kriipida uksi, et füüsilisi koosoldud hetki ei ole
aga unenägudes on nad kõik olemas
hoiavad Sul käest ja pakuvad süüagi
enne kui külakiigule kiikuma lähed
Seega -
ära arva, et Surm midagi lõpetamas on -
see on millegi uue algus, lubamise algus -
luba endal olla valu, luba endal olla kurbus,
luba endal olla see kuristik ja kuku sinna kõige täiega sisse -
ja siis sa näed neid enda osi, mida .....
K6iksus
Kuristikult alla, vaba langus mind kandmas,
Polaarsust ei valda, ei usu head ega halba,
Vaid rahu sõja keskel tahtmas,teda ei tule,
Seda vaid kartmas, Pole loll kes teeskleb tarka,
vahest lihtsalt tead, et tuleb ülbikutele kesta anda,
Olen kõigest mina, suutmata lõugu kinni panna,
Tean, et see mind üks päev tapab, kuid tuleviku nimel,
Kavatsen oma eripära vabaks lasta, seni kuni jaksan,
Kõik on ühesugused, kõik on ühe suurused,Üks on erinev,
Juhatatud tuule keeristest, taeva kõrvetavatest leekidest,
kui vaid silmakirja-paber raha ja oma edevust teenite,
Iial pole sull .....
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....
Suletud
Suletud
südamega suletud
sulle avatud
kummalisel kombel
elan kaksikelu aastaid
südame ja pea vahel on
kuristik
vahel pingutan peaga nii üle
et neid musti mõtteid ei mahu enam sinna sisse,
siis otsin päikest, laulan, naeratan ja räägin palju, otsin sõprust, otsin hellust
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
Koorem hingel
Hingel on koorem, kuhu sa küll jooksed,
kuhu..sa küll jooksed, kui hingel on koorem
Jooksen kirjutama neid noote, mis su kõrvadesse ei kostu,
liigutan läbi pimeda, miski mis vaevu hoiab mu kooslust,
Ei oota hommset, sest tean, et vaid valu ta toonud,
ükskõiksed ja paha tahtlikud, kirvega südama kildudeks raidunud
tõelist iial nad sallinud, neid vaatan salmitult, mitte kuigi haritud,
mööda läks parimus, sellest saab su karistus, taeva järjekorras,
vaid vari must, tahtmas uut, sest kartsid suud, elu ei möödu,
iial armitult, polaarsus, ootasin millal uhkuselt maandud,
nà .....
Loll Optimist
Seisan kuristiku äärel, vaikselt oma maailma kaon,
Ümberringi kõik korras, vaid minu sees on kaos.
Tormituuled minult soojust röövivad,
Kõik tunded aina rohkem segi pööravad.
Viimne soojus on mu põlev soov,
Saada sinuga üheks, aga sa ei ole selle poolt.
See hinge seest on ära söönud,
Olen optimist ehk minu juurde pöördud?
Sulle tahan vaid head, armastan sind, kas tead!?
Miks sa usud, et olen egoist, need on su enda vead.
Vead uskuda ja näha ainult inimeste palet,
Isegi kui usud, usud sa teiste valet.
Üle ääre astumine nii kergendav mul oleks,
Aga olen loll opt .....
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
Filosoof
Uus imeline päev
Hermanni tornis lehib lipp
sina oled kapten ja mina olen laev
olla filosoof on riigi tipp;
hoiad seljas uhkeid rõivaid
ning ees meelitav naeratus
loeb enda hõlma alla koguda usaldavaid
ja kuidas kätel on kopetentsus;
(Refr):
oled täiuslik, jah see tõsi
aga ilma kuulajateta oled eikeegi
sest kui südaetunnistus lonkab
kaotad autoriteedi;
ainult õige poliitik on see
kes suudab kõike õlal hoida
sest kui õigeid otsuseid ei tee
saad poodiumilt kuristikku kukkuda;
sest su rahvas on su käepikendajad
nad on kui su mõju raskuseks
ja kaob plangult .....
Vanaasta ja uusaasta
Uuel aastal otsi õnne,
mida pole olnud enne.
Pahandused jäägu ära,
neid ei olnud meil ju täna.
Halvad mõtted unusta,
kuristikku varista.
Sellel aastal sära hästi,
sest nüüd kõik on väga hästi.
Uuel aastal uue hooga,
alusta nüüd suure teoga.
Peretülid unusta,
haamriga need purusta.
Unusta need vanad vead,
mis on vaevanud su pead.
Uuel aastal soovin head,
mida muud kui ole HEA!