Sõnale kurvameelne leiti 9 luuletust
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
***
mida sa tahad
mida sa ikka veel tahad
miks sa kollitad minu mõtetes
kas kuskil teistes kohtades südaööl
ei ole sul käia kui minu mõtteradu mööda
igal algusel on lõpp ja igal lõpul uus algus
kõlab paatoslikult ja paljulubavalt
maailmakirjanduse alused
kui poleks tollel hetkel "Jevgeni Oneginit" lugenud
poleks ka kirja tulnud
õrnromantilises kevadtuules
seelik lehvimas
isa vigu korrates
vaadates endale silma sisse,
kes sa oled ja mida sa teed siin
maailmas
kes kõnnib su mõtteradu
ka siis kui puhkad voodis
eelmise päeva rõõme ja patte välja
kes kollita .....
Langenud
Ma mõtlen
ingel küll
miks on sinu tiivad
alati stardivalmis
miks pole need kui lindudel
kehapidi kokku pakitud
Kas sa kardad midagi
ehk saatanat
tõsi- kuna oled kodust na kaugel
tundud na haavatav
ehk kardad mind
päriselt mind teadmata
mind- loomulikku inimest
ehk kardad iseennast
kardad langemist
kardad et lõpetad minu käte vahel
Ära karda
mu ingel mu iludus- tule
minu juures on ennegi ingleid käinud
kõik nad on rahule jäänud
tiibadega pole seni ükski olnud
aga vaevalt need segavad
ilus oled sa küll
ehk teistest ilusamgi
luba- ma vaatan sind lähemal .....
Luuleringis
Luuleringis kõik on koos
luuletavad täies hoos
pliiats jookseb paberil
mõtted peas on ärevil
Luuletaja hing on habras
süda nutab, kui elu hoope jagab
kannatab ja kannab koormat
tihti kurvameelne näib
Siiski luulering on rõõmu täis
seal mõnus jutuvada käib
hea tunde annab südame
jagatud saab rõõme kõigile
Tunnete sügis
Nüüd tunnetel on vaba voli olla,
sest sügisel on hingepaelad valla.
Süda rohkem kannatab ja kurvastab,
sügisvihmad meele härdaks muudavad.
Sügis kurvameelne minu hinges,
teab, kuhu peituda.
Mul hea on olla, pole pinget,
kõik tunded paberile lasen voolata.
Koltund sügislehekene
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Tuule kanda, jalge alla,
reha hammaste vahele.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene,
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Kevad taas mu südame on löönud lõkkele
Kevad taas mu südame
on löönud lõkkele.
Kallim, kus küll viibid sa?
Mu süda igatseb!
Kevade kui magus mesi,
mis voolab südame,
tunnetele annab voli,
arm lööb õitsele.
Tahaks hõisata ja laulda,
naerda südamest,
unustada murehetked--
Sügis niigi kurvameelne, kurb...
Täna kevad peidab ära
meelekurbuse,
välja toob ta oma sära,
täies hiilguses.
Tänan sind mu kaunis kevad,
et rajad teed õnneni!
Tervitan sind armukevad,
mul tunded kõik on laiali!
Kallistus
Kallistus läks veerema
mööda ilma rändama
nagu väike kakuke
rõõmsameelsem veidike
Veeres läbi orgude
läbi jõesängide
veeres läbi õhu õrna puulehele
liueldes rohukõrrele
Kalli veeres nii kuis jaksas
elu eest-maksku,mis maksab
et jõuda kiirelt pärale
kallisid jätkub kõigile
Ole sa siis noor või vana
kurvameelne või õnnesäras
kallistus jõuab sinuni
kallisid vajad alati
Nii kallis oled kallistus!
Sa inimkonna igatsus!