Sõnale käest leiti 206 luuletust (parimad)
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
Onu Väino võlutrikk
Onu Väino vahetas mütsi
on sinine kübar nokatsi asemel
kutsub enda juurde lapsi
tal trikid kõrgel tasemel;
ajab käest võlukepi
ning istub toolile
kohendab oma keepi
ja palub kellegi sülle;
Juku ligineb onule
kes usub Väino tempu
nüüd istub siis peale
"Ütle, kas tunned mu näppu?";
poisil kakiauk valus
ja Väino käsi laiutas
hoopis selles trikk peitus
kuidas pedofiil pätipoissi ahistas
Õnn
Üks pisike Õnn astus majja,
toad hetkega päikest said täis.
Ema pai tegi, silus veel tekki,
isa ukse peal piilumas käis.
Pisut suurem Õnn mürglit teeb vähem.
Laual raamatus siilid ja põder.
Mängukaaslase ootus on silmis,
temast üleöö sai suurem õde.
Lõputut armastust soovin veel lisaks
ja igasse päeva suurt rõõmu.
Kui argipäev mõnikord paineid teil lisab,
saab vanaemade käest värske sõõmu.
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.
Naistepäeva kaunis hommik
Hommikul, kui ärkad üles,
oma naist Sa hoia süles,
olgu kasvõi pilves ilm,
pane ikka naisel särama silm.
Keeda naisel' parimat kohvi,
lisa suhkrut juurde veidi,
kata lilledega voodi,
kauneid sõnu öelda proovi.
Võta naisel kinni käest,
kallista teda kõigest väest,
jaga suudlusi kuumemaid,
ütle tal' sõnu soojemaid.
25.03.2022
mida on mul öelda
noorte sõdurpoiste
poolt tapetutele
sõjas surnutele
elust ja päikesest
ilma jäänutele mul
kes ma alles hoian
päeval kinni käest
kasevõrade kevadist
õhetamist pea kohal
märtsi sinas näen
joobuma alles hakkan
metsade lehtimise
rohu kasvamise
taeva alla tagasi
tulnud mulla väest
ja nii tuhandeid aastaid
teie kaaslastele
kelle hinged olid samuti
maa ning päikese lapsed
kel samuti pääsu polnud
aja poolt neile antud saatustest
25.03.2022
seegi rõõmustab silma
tilgub majal räästas
jäätund tee päikse .....
Täna on ka Kristjan Jaagu sünnipäev
sääl Toomemäel
seisab tokiga poiss
ta astuma hakkab Riiga
kui kinni saaks
võtta tema käest
koos minna sinna liina
me tee läeks läbi kõrtside
mõne madala kirikla
mööda mõisaist kõrkidest
sinna suurde liina
kestaks nädalaid
hullutav reid
söögiks sibul ja leib
nooruse mulksuv vein
nii vabad oleme veel
räägime kreeka keelt
täis õhulosse on me meel
purjus õllest ja antiigist
(mulle saadetud luuletus)
Nädal
Esmaspäev ja teisipäev
meil vahel nukrad näivad,
teinekord siis võluväel
meid üllatada võivad.
Kolmapäeval
lõpuks nädalal saab murtud selg,
püüa endal
mitte ära nihestada õlg.
Neljapäeval
oled juba puhkepäeva lainel,
teised näevad,
kuidas annad jutus sellest ainest.
Reedel tööl ja laupäeval
uhkelt särab silm,
mõni ennast tõmbab lääpa,
teisel käimist küll.
Pühapäeval mõni puhkab
väsimusest, joogist,
teine jälle reisist mõtleb,
kohvi rüüpab toobist.
Esmaspäeval kostub taas kord
erinevaid jutte,
ühel jälle käest on läinu .....