Sõnale käest leiti 206 luuletust
Elu armastus
Päevast päeva mõtlen sulle,
mu kullaksllis eluke.
Tõesti seda ei teinud ma enne,
sest nii vähe, sust hoolisin.
Mida lähemal nüüd oled mulle,
seda rohkem sind armastan.
Anna andeks, et olin uhke ja pime
ja kunagi sinuga ei arvestand.
Oled haprake mu elu,
kõigist kõige kallim sa,
kõigi oma kümne küünega
hoian sinust kinni ma.
Kui ükskord päike vajub looja
ja minu süda vaikseks jääb,
siis tasa, tasa, lasen lahti
ja sina eluke mu käest.
Hea, et Tallinnas ei ela
Linnriigis upub raha
tänavatele ja tänavad rahale
olukord teeb palju paha
kuidas liiklus praegu nii vale;
ja, oii raisk, kuidas ma õnnelik
et enam sinna ma tööle sõida
mu heaolu on avalik
kohalik sellist mugavust ei võida;
kopp - kopp uksele teeb kopp
juba pool seitse on äratada
ütleb ta, et tee nüüd kohalt heihopp
sest su maja ees, vaja lammutada;
linnriigi krahv Kõlvartu
laseb teed üles künda nagu maal
peapõllumehena see tegu alatu
ja muudkui kostub autosignaal;
ei saa ühest kohast teise
märgid ei aita kah kohalt ära
on põhjus jala minna ise
tö .....
Sõda ja rahu
On sõda läbi
saabunud on rahu
kuid küsin kas ehk iial
on see üldse võimalik
et kaotajate leer
saab mingi
saab võitjate käest milgi
rahu
Saab siis ehk
võitja tohtinud on kõik
saab siis ehk
võitja võinud on
ja võtnud on ka kõik
kuid siiski ära endasse ei mahu
saab siis ehk
võitja paariaks pööranud
kui võitja hinge igavene rahu
no mitte enam kuidagi ei mahu
siis võitja pööranud
on võidud kaotusteks
Rutakas mõte*
tahan tänada seda inglit
kes päästis mind surmasuust
kes hoidis mind
kui ma murdosa sekundi vältel
suutsin vaid mõelda
kuidas ma langen
ja millal ma seda teen
uudishimu ei vii alati sihile
vahel on liigne uudishimu takistuseks
edasiliikumisel
kuidagi peavad rongid käima
ja liiklus säilima
hirm elu ees
läbi kukkumise ees
et prantsatad isegi trepilt maha
nuttes, et miks just minuga juhtuvad sellised asjad
et emo külastan tihedamini kui oma surnud sõbra hauda
keegi hoidis mul käest
ja päästis mind
küllap oli see torge
et ära kipu sinna surnute maailma
kui .....
nagu lumevesi järve
nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku
see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
Täna on ka Kristjan Jaagu sünnipäev
sääl Toomemäel
seisab tokiga poiss
ta astuma hakkab Riiga
kui kinni saaks
võtta tema käest
koos minna sinna liina
me tee läeks läbi kõrtside
mõne madala kirikla
mööda mõisaist kõrkidest
sinna suurde liina
kestaks nädalaid
hullutav reid
söögiks sibul ja leib
nooruse mulksuv vein
nii vabad oleme veel
räägime kreeka keelt
täis õhulosse on me meel
purjus õllest ja antiigist
(mulle saadetud luuletus)
Möödatabamus
Cupidot tabas kord ka depressioon
näos naerusuu tal õelaks irveks tahkus
ta ütles puhkan mitu aastat joon
käest pillas vibu nooled- kohe lahkus
Ilm paanitseb kes ära teeb ta töö
on kadund käed mis armu jagavad
kes määrab nüüd kel kuulub kelle öö
kes kellega mis kombel magavad
Üks suvaline ingel mitmes mõttes
peas kandis prilli- kangemat kui luupi
need kaotas- suvalt sihikule võttes
meid tabas siiski kuigi sihtis huupi
Mind tabas otse silme vahele
sind mulle tundub ühte õlga vist
su pilgus ripun ja ei pane tähele
su ilmest õhkub kurja põlgamist
Su à .....
Penni isandad
Kõik teavad, et mul on raha suhtes eriline armastus
kõigutamatu armastus,
mingi tugisamba efekt, et saada seda kõike,
mis mul lapsena puudu oli
Ma pean saama edukaks
Iga kord kui nii loodan ja soovin ja pingutan,
jooksen peaga vastu betoonplokki
ja siis kahtlen iseendas, oma väärtustes, oma pingutustes
kõiges,
mida olen loonud
Ma võin ümbrikutes soove panna padja alla,
aga kui miski ei ole loodud juhtuma mu jaoks, siis
see ei juhtu
Eelmises elus võib-olla olin kuninganna,
selles elus pigem talutütre rollis
koos oma lõputute matuste ja raamatupidamisega
naljak .....
Ära arva, et surm midagi lõpetamas on
surm ei lõpeta midagi
kas arvasid, et lõpetab -
mida ta siis lõpetab?
kogemusest õpituna - mitte midagi ta ei lõpeta
kui oled teavel oma kohalolekust
jah, saad nutta ja kriipida uksi, et füüsilisi koosoldud hetki ei ole
aga unenägudes on nad kõik olemas
hoiavad Sul käest ja pakuvad süüagi
enne kui külakiigule kiikuma lähed
Seega -
ära arva, et Surm midagi lõpetamas on -
see on millegi uue algus, lubamise algus -
luba endal olla valu, luba endal olla kurbus,
luba endal olla see kuristik ja kuku sinna kõige täiega sisse -
ja siis sa näed neid enda osi, mida .....
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus
Naistepäeva kaunis hommik
Hommikul, kui ärkad üles,
oma naist Sa hoia süles,
olgu kasvõi pilves ilm,
pane ikka naisel särama silm.
Keeda naisel' parimat kohvi,
lisa suhkrut juurde veidi,
kata lilledega voodi,
kauneid sõnu öelda proovi.
Võta naisel kinni käest,
kallista teda kõigest väest,
jaga suudlusi kuumemaid,
ütle tal' sõnu soojemaid.
The Cranberries - Sunday
Oh, kas sa tead,
kuhu minna?
Kuhu minna?
Midagi on su mõtteis
Tahad mind maha jätta
Tahad mind maha jätta
Sa keerutad mind ringi
Minu jalad on õhus
Ma ei tea, kus ma seisan
Kas sa pead mul käest kinni hoidma?
Sa müstifitseerid mind
Sa müstifitseerid mind
Sa müstifitseerid mind
Oh, kui sa tuppa astud
Juhtus kõik nii äkki
Ma ei tahtnud teada
Sest sul on tõesti minna vaja
Sa müstifitseerid mind
Sa müstifitseerid mind
Sa müstifitseerid mind
Oh
Ja ma ei leidnud sõnu
Öelda, et armastan sind
Ja ma ei suutnud leida aega
Öelda, et vajan sind
See ei tulnud .....
Need vanad kirjad
Su arm neis endiselt
lõputult voolab
nagu oja mis ikka veel
merre kannab oma vee
me justkui alles kinni
hoiaksime suve heldest käest
öös üleni valges
midagi tea talvest
mis seitsme maa ja
mere taga alles ees
ehk aimad
Su sõnade valgus
toob valu
käsi ristimärgi
Su kohale õhus teeb
Sind õnnistades
hing selle ära talub
üksnes tänuks saab meel
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.