Sõnale kõiksus leiti 63 luuletust
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
LÃ .....
Kuula mind ära
Kuula mind ära
Mu omanik
Mu süda on täis klaasikilde
Ja vasak põlv on katki
Sa ütlesid, et ära muretse
Küll kõik laabub
Usalda suuremat Kõiksust
Aga ma ei usalda
Ma sahmin ja siblin nii ridade kui peenarde vahel
Seda on märganud kõik
Mu silm vilgutab ohutulede märgiks
Sähvatab vasakut silma
Et kontrollida silma närvirakkude vahelisi ühendusi
Kas olen elus?
Mu süda on täis kurbust
Kuidas jäeti mind ilma hooleta?!
Ja armastuseta
Anti kiiresti,
kiirkorras,
kiirlaenuna vaid
Küllap ma pääsen
Tundlikuna on maailm hoopis teistsuguste và .....
Oh, Jumal, kui sul on alles 16
ma hoian Sind eneses
hästi tasa ometi
miskit jääb puudu
võtan Su uuesti päeva kaasa
kui mesilased on hakanud
sumisema
vaata nüüd on päevast
viimane kild päikest seinal
panen ta endale peo peale
mu tuba
põrand on roheline
tas on 24 lauda uks ei kägise
varsti panen helesinise
tapeedi tervele toale
eksisin põrandal on siiski
25 lauda pean teda veel
millegagi küürima
*
koivalguseks kuu jõudnud
on teispoole katuseharja
enam kõiksusega
miski minus ei kõnele
meel kuu valgusest toas
kaasa võbele
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Tühjuse ruum
Mõtlen sinust,
kui ärkan.
Sest oma hinges
Tühjust ma märkan.
See koht mõeldud
On armastuses Sulle
Taevast kingituna mulle.
Kuhu mahutan ma
Enda soojad käed...
Koos sinu põimunud
Käte kuumavas tundes!
Kuhu peidame enda
Ãœlevoolavate tunnete
Päikesekiirte pilgud...
Kuhu vaatame,
Kui selgesse kaevu,
Silmade kirkuse aususes
Sest armastame nii
Nagu ei keegi pole armastanud meid..
Lihtsuses...vajaduses
Olla üksteise allikaks..
Ãœksteise tuleks, mis
Ajatuna kandub
Üle kosmilise kõiksuse
Tähelt-tähele
Südamete tuksete
Lõpmatus kajas
Meie rütmis...
Huul .....
Kõiksuse sära
Palun tule
Ãœheks silmapilguks
Millest saab õnnelike
hetkede kohtumiste jada
Silmapilguks, mida
Mõõdavad aastad ja tunnid
Ja koos läheme
Mööda oma rada
Kuhu süda on laiali laotatud!
Hinge valguse
Sammudes astud
Sina ja mina
Mööda üksteise jälgi
Aegamööda kokku kasvades
Tunnetes. Ãœheks saadeks
Mõtetes. Kokku saades
Ühises puutes...me hingevärinas, silitame
Ãœksteise kuumavaid palgeid
Öeldes sõnades palveid,
Tänu ülesse taeva
Tänu üksteise südamest hinge.
Et otsides leidsime
Tundes tõelise sära!
Tõelise Sinu, tõelise igaviku,
Kus iial pole .....
Sina
Ma ei jaksa enam mängida neid mänge,
tahan lihtsalt avada sulle oma hinge.
Paluda, et saaksin kuuluda vaid sulle
ja sina mulle.
Keegi pole suutnud su aega seisata veel,
sisimas usun, et see on võimalik ühisel teel.
Ma ei karda enam kaotada,
aga kardan kaotada sind.
Ma kardan, et see lõpp on nii kole
et võtaksin lohe ja sõidaksin sinna kus kedagi pole.
Seal annaksin hinge kõiksuse hoolde
ja laseksin tuulel laiali kanda südamekilde.
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....
Kui kord...
Kui kord päikest kikivarvul
üritasin haarata,
sain nii sõrmedele valu,
hing see saigi haavata...
Vihmahoogi pisaratest
tekkis murepilvedes,
külmalöövet südame seest
tuli Sinult sõnades,
luues hetki üksinduses,
vaikuses ja varjudes,
kurbusel end allutades,
vaiksel häälel karjudes...
Sinu poole kallutades
on Su pilk ükskõiksuses,
minevikku vannutades
mälestustest sündmused...
- Tarmo Selter -
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Vaatan neid minemas..
Kõiksus-Kõiksus, Siin on mu õigus,
Kõrkus-Kõks ju, Sihin oma lõppu,
Mullast üles tõusnud, nõutult,
tasapisi sõudnud, keegi ei uskund,
kuid kohale olen jõudnud, põrgu,
Väravatel kõõlun, hinged ära lõhkund,
jumalale viskan loovust võlgu,
kuratki palvega pöördub,
manitsedes möödub, libisevad võrku,
hinge eest ei kanna hoolt,
tõde pole vastu nad võtnud,
Möödub löödult, ei mingit kõhklust,
ei kuuland tunnet kõhus
nüüd ainus mis tõhus, on pasahais õhus,
Kõigest meme, nali on kelle kulul?
Teema suruv, meetmeks hunnik ebausku,
ega ei uskund, ena .....
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
ega ka koostist, mida sa äbarik lootsid, enamus su informatsiooni, pärineb youtuubist ja riigi koolist, aju neuroosis suht poolik, piiri pealsest häirest bi-polaarsusesse jooksis, äkki selgitad mis sus täpsemalt toimis? Mul pohhui- soovin vaid, et sa üks kordki, ise hoiaksid oma elus rooli, ilma ajamata oma solki, lootuses, et saad fänniks endale paar nolki, suhkrumollist, juhus koorib, muutus toonis, kuulsus vaid prooviks, kas see sulle ajju soonib, kui kannad oma õukonna narri krooni, peale meelelahutuse muud polndki? Ei näe pointi, näen vaid tonti, kes ei saa taadilt liha .....
— M KKamuy Mosir
Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu s .....