Sõnale kõrb leiti 90 luuletust (pop)
Kalleim aare
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Kõrbes
Sammud silmapiiri poole sean
see on mõttetu,ma tean
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Mööda jalalälgi astun
sammu pidadagi katsun
keegi ennegi on läinud siit
need jäljed on mu ainus viit
See keegi kes siit enne läinud
kaugel silmapiiri taga käinud
Kas ta leidis virmalised?
Enda hinge lunastused
Nüüd on kahed jäljed maas
mõttetult siis kõnnin taas
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Sa ei tohiks
Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe...
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe
ja silitada loomakest, kes ikka pisut turris,
tohutumas kõrbes hüüda üksi hüljatut...
Abistada ühte hinge, kinnisilmi proovib
kes kasta õitsemiseni ka taime viljatut.
Sa ei tohiks iial teha asju, millest mõtled,
minuga, - sest ma ei ole kindel, kas sa tead -
oled katastroofiliselt veidi ära eksind
oletustes, kes ma olen ja mind kelleks pead.
/Mari*Uri/
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....
monotoonne argipäev
Väsinuna argipäeva monotoonsest vaevast
kõrbes otsin merd ja püüan leida oma laeva
higipiisad oma aega leemendavad näos
andke juua...janusse end kukuvad kõik käod
tülgastunud igapäeva monotoonsest jutust
kõrbelilled viimast janu joovad õhtu nutust
vihm end peidab pilve taha..alla miks ei saja?
kuivab lill.ja puu. ja leht. sest armastust on vaja
liiga palju jõgesid on vooland elumerre
liiga vähe elu jäänud Elusale verre
liiga palju õisi langeb janusena maha
väsinuna ei saa joosta silmapiiri taha...
Heliriin Puistamaa
Maast lahti
ühel hommikul sajab lund
keset sinu kõhust kõrbet
nabasse moodustub oaas
määvärin hingab regulaarselt
stabiilses jonnakas rütmis
uni norskab kurje unenägusid
keset sinu harimata aiamaad
rehin saetud karvad maha
mureleb roheline rohi
kuhu upuvad karikakrased silmad
armastan või ei armasta
ennast maast lahti
Keeluarmastus
Olen röövel, sain sult tunni,
oleks võtnud teise veel,
aga miski siiski sunnib
loobuma sust päeva eel.
Sinu lõhn mu paljal kehal,
puudutus ja mõttepuudus,
täna korraks käisid ehal,
minult röövitud sai truudus.
Mõistus läks ja jäigi sinna,
sinna, kus su sõrmed,
ma ei taha ära minna,
parem las ma kõrben.
Kõrben karamelliks soojaks,
magusaks ja meelaks,
varuarmastuse loojaks,
mida piibel keelaks.
Luban endale, et homme,
homme ununeb see tuba,
kuigi tean, et nüüd see komme,
mulle külge jäänud juba...
Veebruar 2012
ladvaõunake
Ah kuidas tahan
toda ladvaõunakest ma
leherohelist ja punase põsega
just seda kõrgemat
ladvast vajan
hingesoojaks ja kogu tõsidusega.
Küünitan üles ja sirutan
sõrmi
pikkust jääb väheseks
oma pea jagu
just ladvaõun nagu kuiv kõrbki
sünnitab miraaže
nauding on ainulaadne tabu.
halb unenägu
siblivalt ülespoole sabisev lehepuru
mass suitsetatud liha läbi kõndimas
viilutatud maitsestatult kõrbenud tükk
vardad torgatud pimesi õnnelikku kohta
raisakotkad seda ei söö, vaatamiseks
näksida julgeksid, proovida ju võib
igaveses unes, kus pole segavaid tonte
tulevad kutsumata külalisena ellu
hautavad viimsedki mahlad tuulde
kuhu kandub- seda teab vaid elus ohe
Vanne
Magus kaste Sinu huulilt
Viivituse kõrge hind
Kauged sammud – keegi tuleb
Anun sind, mind ära vii
Põgenegem sellest maailmast
Peitkem liiva alla pea –
Kaugemale pole jaksu
Kaugemale me ei saa
Sinu sõnad, lahkuv heli
Sureb, kaasa Elu viib
Kui sa lähed, leia ruumi
Haara kaasa minu Hing
Tuled kustu, kardin ette
Lava mängu alustab
Osatäitjatest ent puudu
Sinu suudlus armastav
Seisan üksi keset Kõrbe
Ümber sahisemas liiv
Kunagi siin seisis Caesar
Dantet Saatus mööda viis
Mul on tunne, ühte ringi
Põrgusse ma pääsesin
Näitemäng ei paku rõõmu
V .....
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
-
Sinine oli su silm
sinine vine toas
taevast mustikaid langes
surm peegeldus sinu palges
Ja taevas kumas rohe
muru seal küll ei niideta
homme kuuldub sult raske ohe
nõnda ammu sind pole kiidetud
Ja ma seisan punases vihmas
keegi üleval nuga sai
maitsev sai küpses hommikul ahjus
vaid kõrb temast alles jäi
Nii need õhtud meil möödusid vaikides
ka tilkumishääled on jäänud
verest ammu sa tühjaks said
nüüd metallilõhn õhtuid mul saadab
Sõdalase tee
Taevased kommid, mis langevad sajus
Maapeale kukkudes saab neist pommide raju.
Vikerkaare värvilised lindid nunnude lipsudena ümber
Sügavas lehtris lihatükike liiva sees kümbleb.
On saabunud aeg surra ja surmata
järjepideva lollusega elevat kurnata
No andke mulle ka üks bazuukake väike,
millega päikeseküllases kõrbes saaks liivale sodida
musta skorpioni käike.
Võtaks osa sellest meeletust hullusest
pimesi järgneksin juhil-kuni viimaks
Mõni sõbralik kuul, mu teadvuse Alg Ollu juhib...
Nüüd olen teises ilmas kangelane suur
postuumselt mulle selga aeti kolone .....
Kui...
Kui seatud on ületamatu tõke,
meie kauaaegse sõpruse ette,
kas Sa tuleksid sellest läbi?
Kui nagu söestunud lõke,
annab meile uue katte,
kas Sa tunneksid häbi?
Kui maailm tundub must
ja kuskile kadunud Su usk,
kas meiega on siis tõesti kõik?
Kas Sa näitaksid mulle ust,
omal hinges kõrbenud tusk,
Kas on lõplikult läbi see elulõik?
Maivis L.