Sõnale küünal leiti 75 luuletust
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Elav-elu
Piparkoogi, piparkoogi piparkoogi mees
vupsab välja tundmatust kui õige mees
silmis põleb tuli, põues hõõgub vimm
laual põleb küünal, käes tal õng ja lant
laual noad kahvlid sätitud on reas
ikka püüab konksuga ta kalu liua pealt.
Piparkoogi, piparkoogi, piparkoogi mees
tunneb ennast justkui või sees
pipargoogi mees nii vapralt mööda raudteed läeb
eemal terendavad karamellimäed
võitleb kui mees, võitlus on ees
kuni maandub üksikkongi
tapamajas number kuus.
Piparkoogi BLUUS
maandus tapamajas number 6
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
pühasel pinnal
koduaia tänavas, kastani küünalde all
teenijate hoovimaja, pärna ja vahtrapuu juurte najal
saatuse sōrmuseid sōrmedes sean
möödas on halvad ja taas tunnen head
akendest mööduvad mööduvad hetked
kainuse karikast joobunud retkel
kodu täis kulda, kaaskulgeja tuttav
pühasel pinnal on soovid saand otsa
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Jõulueel
Jõuluküünal värvib tuba,
Kuuselõhn loob värsket huba,
Rõõmu tunneb suur ja laps -
Varsti läheb madinaks!
Jõuluvõlu, jõulumeel,
Jõulumees on juba teel!
Tuleb suur või väike kink,
Tal on valmis pandud pink.
Tule, tule juba rutta,
Astu julgelt siia tuppa,
Kingi eest saad kauni salmi,
Kõik meil ammu juba valmis!
Tiina Klemets
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Jõulude ootus
Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.
Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.
Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.
Aasta kaunemail õhtul
Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ja lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.
Vaadates pühale puule,
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
Armastus
Tean, et kirjutan liig palju
Värsid järjekordselt käes
Uskuge – see hulleim tõbi
Sulgesid kui ei saa käest
Leevendust ent ma ei otsi
Saades luulest rahuldust
Mulle piisab valgest lehest
Tindipoti jäänustest
Tean, et kirjutan liig palju
Ja elu röövib haigus see
Ent armusin ma luulevaimu –
Eales arm ei väsi sest
Pole mõtet needa saatust
Pigem olen tänulik
Olen loonud terve maailma
Paarist suletõmbest siin
Käsi aseta mu südal
Ja sa tunned põletust –
See on minu eluküünal:
Luule on mu armastus