Sõnale lahkumine leiti 87 luuletust
Päikesekiir
Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.
Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.
Loetud võpatusi neelas
pühitsetud maa...
Valgustunult kustus
päike
ainsa kiireta.
/Mari*Uri/
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Teesklus
Hinges nii lämmatav vangistav tunne,
tean, et sa eales ei kuulunud mulle.
Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,
silme eest elu kui film läheb mööda.
Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,
lootusetut armastust endale keelama.
Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,
sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.
kolmkümmend aastat hiljem
IKKA JUHTUB
et keegi peab
lahkuma
alati tundub
et aeg pole veel
viimane pilk jääbki
aknale jahtuma
hääletu piltnik
on tõllaga teel
kallisse lauda
me kõik peame
mahtuma
keedetud vähkide
silmad on veel
mälestusroad
valgel taldrikul
tahkuvad
keedetud munad
ja lõigatud keel
vihma mõrsja
SIIS SA KAODKI SÜGISVIHMA
halli säbrulisse võrku
mille pinnalt külmad piisad
enam tagasi ei põrku
ihhu tungivates nõeltes
lahustun saan lõpuks meheks
möbiuse maad ja taevast
liitvaks lõpmatuse leheks
jäädavalt kaod kangeist pihust
südaöise kella häälde
pudenevad hangunud ihust
kuldsed piisad aiaveerde
viimast korda peegeldud mu
vihmas laguneval palgel
merevaik lööb sädelema
väsind laternate valgel
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
Lahkuminek
Lahkun sinust kallis kodu,
head aega jätmata,
sest minu hing ja minu süda,
need jäävad sinuga.
Kaugened mu kallis kodu,
katus, korsten veel paistavad.
Silmis pisarate rodu,
tunded hinge matavad.
Ei ma reetnud sind mu kodu,
ega mõelnud hüljata.
Mul suur on minemise valu
ja süda kipub lõhkema.
Hüvastijätmist ma ei talu,
pisarsilmi jään sinust mõtlema.
Minu hing ja minu süda,
jäävad igavesti sinuga.
Lord of the dance'le
Sinuga koos tahaks lennata sinna kus viivad tiivad sinna kus puhub lõunamaa tuul ja säravad kuldselt liivad.
Kõrgemal pilvedest lennates aina edasi minna tahaks lahkuminekud kurvad jääksid siis seljataha kaugele maha.
Maailma tahaks vaadata läbi särava klaasikillu aina võita ja mitte kaotada naerda pisarad tuhandeks killuks.
Sinuga koos tahaks hullata laintes ,mis mõnusalt pehmed.Vetehaldjad siis meie olla saaks juukseid ehtimas vetikaist ehted.
Sinuga koos tahaks tormata mööda teed ,mil ei olegi lõppu. Nagu hulkurid ilma varata,kel vaja vaid metsade õhku.
S .....
The Rolling Stones - Wild Horses
Lapsepõlve elamist
On lihtne teha
Asjad, mida sa tahtsid
Ostsin need sinule
Armutu leedi
Sa tead, kes ma olen
Sa tead, et ma ei saa sulle seda lubada
Libiseda läbi mu käte
Metsikud hobused
Ei suutnud mind eemale tõmmata
Metsikud, metsikud hobused
Ei suutnud mind eemale tõmmata
Ma vaatasin, kuidas sa kannatasid
Tuima piinavat valu
Nüüd oled otsustanud
Mulle sama näidata
Ei sensatsiooniline lahkumine
Või lavatagused read
Ei suudaks mind kibedaks teha
Või kohelda sind ebasõbralikult
Metsikud hobused
Ei suutnud mind eemale tõmmata
Metsikud, metsikud hobu .....
Süda tihub vaikselt nutta
Süda tihub vaikselt nutta
Hinges sees on rahutund
Kurbus tasa vajub alla
Hing ja süda rahul on
Ei nüüd iial enam talla
rohtu kasvanud eluteed
Lõo lõõrgi sinitaevas
kõrvus vilistamas veel
Tunne vaba,mis nii habras,
meeli kõditab
Vaasi pandud lillekobar,
toodud metsa alt
Lahkuminek võibki olla
väike ilus retk
Tõusta pilvedeni välja
Mulda kuldab iga hetk
Kaitseingel
Mu kaitseingel lahkus
rebides lahti maast
Kas oli tal valusam elu
ja murederohkem ta hing
Ta oli nii lahke ja armas
Tal süda soojust ja armu täis
Nüüd taevasse päriselt minna
ihkas ta kurnatud hing
Tean,võimsamat kaitset
ta mullu
saab jagada pilvede pealt
Teispoolsuses kohtume jälle
seniks inglisilm minu peal
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Nägemused
Ma teadsin ammu ette seda,
mis teised teadagi ei taha,
mu hing on veidi sensitiivne,
tunnetab ja aimab ette.
Vaatan, naudin ümbritsevat,
elu selgemini näen veel,
iga vihmapiisk saand kalliks,
iga kuldne päiksekiir,
laskmaks mööda elu halli,
saabund kompamise piir.
Tundes oma saatust ette,
ei või olla õnnelik,
siiski süda rahus tuksub,
hingepõhjas rõõm, kurbus,armastus.
Ei ma loe horoskoope,
ega sirvi kaardipakke,
elust ükskord lahkumine,
tuleb nii või teisiti.
Minuga on hästi
seisin tähtede all
siis kui kõndisid ära
kas näed kui hall
on see suveöine sära?
nii lähedale sa pugesid
ma ei saanudki aru
enne kui ära sa kõndisid
südametesse jäi valu
ma naeratan sest
kõigile on parem
oh ära minu pärast muretse
valu olen varjanud ka varem
mul on hästi kõik, armas sõber.
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Linnahalli varjus
Ta kadus, ta hajus
Seal Linnahalli varjus
Ta hadus, ta kajus
Istusime sajus
Ta kadus, ta hajus
Oli vastapandamatu
Ta hadus, ta kajus
Olid lilled ja pajud
Ta kadus, ta hajus
Oli tunne nii raju
Ta hadus, ta kajus
Oli roosakas taju
Ta kadund, ta hajund
Olen Linnahalli varjus
Ta hadund, ta kajund
Yksi istun ma sajus
-Reijo Roos-
13.5.19
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
Valge roos
Sündides olin ma valge roos...
Elu nii ilus kui õnneloos.
Lapsepõlves roosatas mu palg,
Hästi tookord käis mu jalg.
Verev roos sain olla vähe...
Tuli kollane kadedus ja lahkumine.
Lilla indina lahvatas haigusejutt,
Kimbutas töötus,oli masendus,nutt...
Nüüd olen ma vaasis kui purpuris õis,
Elukulg ka imeline olla võib.
Natuke veel ja raugebki hoog ---
Mullast siis tärkab uus VALGE roos.