Sõnale leht leiti 390 luuletust
Lugemissaalis ajalehti silmamas
päev sõnadena ajalehtedes
laiali on laotunud
sama teeb järv kui peegeldab
oma vees kaldal kasvavaid
haljaid mände kolletuvaid kaski
pilvi valgeid mis on tõeline
see mis ülal kaldal järve vees
jäta vastamata suu eluahne meel
lausetena mu armas emakeel
Ilus päev
Küll see neljapäev on ilus,
päike paistab puude vilus.
Tore on lihtsalt ärgata,
hea ja rõõmsa tujuga.
Vihmki jätnud oma jonni,
taeva all on vikerkaar.
Pargiteedel lehti nopib,
kuldakarva juustega vanapaar.
Täna kõik maitseb hea,
sest tuju on rõõmus ülepea.
Vasaku jalaga voodist välja
ei taha ma astuda eal.
Lillebukett
Lillede sekka kirjusid sügislehti,
nii ilusat lillebuketti tehti.
Lapsed, kes lasteaias vee,
oma kasvatajale kingivad need.
Lapsed kuldseid sügislehti
korjasid vaiksel metsateel,
siis kui päike säras kõrgel
ja imeline oli päev.
Lapsed killukest sügist lasteaeda viisid,
seda uutmoodi viisil.
Et kasvatajal oleks alati silmis sära
ja et päikene paistaks südames kogu aja.
Sügislehed õuel
Tuul keerutab sügislehti õuel,
sügislehed kergelt lendlevad tuules
nagu liblikateks oleksid nad saanud.
Mõni leheke keerleb kui vurr,
mõni tasa liugleb, tal aega küll.
Ühtki lehekest kinni ei saa püüda,
puhudes neil hoogu annad küll.
Ei lehekesed lange täie hooga,
nad õrnad on,
täis neid terve õu.
august verandal
laudlinal laual jorjenid ja
astrid veega vaasis
postkastist äsja välja
võetud ajaleht
aeda aknal suured
suve tuppa toovad klaasid
päiksest roosatavad õhtul
kaua raamid sellest täitub
pilgeni hetk
kaks erinevat ilma nii saavad
jälle kokku kui tulen majja
kastemärjas taldu kõrvetavas rohus
karta ei oska sellest saada nohu
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
Rahu pole rohi
Rahu on joosta kevad vihma käes.
Rahu on vihma ajal märgata päikest.
Rahu on päikse käes juua kokteili.
Rahu on juua end kokteilidest purju.
Rahu on purjus olle näha ilusat und.
Rahu on sügavast unest magada sisse.
Rahu on tass kohvi, mis äratab mind.
Rahu on saada andestust purjus tegude eest.
Rahu on võtta ette valge tühi leht.
Rahu on kirjutada lehele ma olen rahul.
Rahu on kortsutada see paberileht.
Rahu on üks suur paljas vale.
Rahu on asi, mis jättis mind.
Rahu on asi, mis mul puudub.
Rahu on teha rahu, et mul puudub rahu.
Rahu on siia kirjutatud liiast.
Rahu .....
eile õhtul eha valgusel oma sisse tulla lastes
päev hääbub õhturahuks
hing muud ei soovi
oleks igavesti alles
oksal leht taevas pilv
sipelgas enne loojangut
oma pessa teel
maihommikul tee ääres
avaneks võilillel õis
sellega koos olla
saaks veel kordi meel
01. 08. 2023
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
kellega vaadata
kellega koos vaikides vaadata
kupu kuldsest õitsemist
pilvega järve kohal
raudrohu valgeid õisi
suveöös
tolmuse küla teega
päikest joovaid
januseid karikakraid
liblikaga teist korda
õitsvalt võilille õielt
mu käsi ta ehmatas lendu
*
maailm pole
enam endine
kui peenrale aias
variseb pojengilt
krabisedes õieleht
pilgeni täis sai
seegi hetk