Sõnale liblikad leiti 46 luuletust (pop)
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
MIS ON KODU
Kodu on se ,kus ema ja isa
kodu on se ,kus vennad ja taks
kodu on se ,kus taevas on sinisem
kodu on se ,kus rohi on rohelisem
kodu on se ,kus linnulaul ilusam
kodu on se ,kus liblikad kirjumad
kodu on se ,kus lilled on ilusamad
kodu on se ,kus rahu ja vaikus
kodu mul asub Vasalemmas.
TARMO UNIVER
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Armastus
Armastus hingab
ja süda on soe
kummaline soojus
hinge mul poeb
Päikse poole pikaks
sirutan end
armastusest suureks
paisub mu rind
Kasteses heinas
olla on hea
küümmeldes seal
mul ringi käib pea
Kõhus tiirleb ringi
liblikate lend
nii vabalt ja muretult
tunnen täna end
Kaunis emadepäev
Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.
Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.
Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!
Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.
Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!
Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!
Mälestused unistustes
Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen tohutult mina.
Sinu kett mulle meenutab
ja sinna mälestustesse mind keerutab.
Ma olime jälle koos
ja päris suures suudluse hoos.
See oli mulle kui õnneloos,
et olime jälle koos.
Teinekord olime me väljas,
meil oli ka üsna palju riideid seljas.
Me lamasime märjal ja külmal lumel
ning meid ei heidutanud isegi mitte pimeda jume.
Suvi tundub nii valus,
kuid peab meenutama - see on jalus.
Olid sa mu vastu ükskõikne, loid
imeilusate liblikate asemel lendasid koid.
Olid siin minu pool,
kui unustatud .....
Ei näe sind
Ei näe ma enam iial sind,
ei kuule su häält ega tunne su käsi…
Olen kui valust nõrkend sinilind,
kes raskest elust on surmani väsind…
Ei iial ma enam sind puutuda saa,
Sulle vaadata otsa ja naeratada…
Mu väsinud lootuse liblikad
Vedelevad räsituna maas…
Tahan vaid nutta ja puhata,
Kuni lootus mind võtab taas…
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
"Kiisupai"
Me kohtumine oli kui muinasloos,
Romeo ja Julia.
Armastus esimesest pilgust,
süda sulas kui jää su ees.
Liblikad lendlesid sul kõhus,
see tunne nii hea.
Oli armastust tunda õhus,
see pikaks ajaks püsima jääb.
Kui armastus kaob,
siis mitte päriselt.
Ta vaid hetkeks,
sest sisimas ta ju ikka jääb.
Mulle meeldib su hääl ja su pilk,
isegi natuke su iseloom.
Meeldib su hellus ja soe süda,
sina oledki mu suurim soov.
Mulle meeldib, kui igal õhtul kaissu mul poed,
turvaliselt mu embuses oled.
Halvad unenäod eemale peletan,
et ilusad taas tulla saaks.
Sa u .....
Armastusest saamata aru..
Armastusest saamata aru
Võib jäneseks muutuda karu..
Saamatuks tölliks võib muutuda mees,
taipamata, mis toimub ta sees
& kuigi ta tahab vaid keppi & keeksi –
miski muu nimel ta miskit ei teekski..
..on lill tema pihus ja liblikad kõhus..
..kuid kahtlus on hinges – on’s see piisavalt tõhus????
Sillerdus
sillerdab päike me meeltes
päev puhkamas öö vaikuse linnas
on kusagil peidus ka äike
kuid teda otsima ei taha me minna
sõnu ritta seada on lihtne
neis fantaasia lennutab meid kuule
mõte võib vahel olla nii ihne
et ei lase kauneid sõnu me suule
tunded võivad keerelda õhus
nii kerge on eksitada neid
ja siis on liblikad parvena kõhus
kui üles on leidnud nad meid
Aeg on see, mis
Aeg on see,
mis päikse pilve tagant välja toob.
Aeg on see,
mis röövikutest liblikadki loob.
Aeg on see,
mis näitab meile halba ja ka head.
Aeg on see,
mis meie ellu muutuseidki seab.
Aeg on see,
mis annab mulle andeks minu vead.
Aeg on see,
mis näitab meile tarkusi sa tead.
Aeg on see,
mis hingevalu muudab kergemaks.
Aeg on see,
mis karastab me meeled kargemaks.
Aeg on see,
mis kortsud mulle silme alla seab.
Aeg on see,
mis võtab minult ära kõige hea.
Aeg on see,
mis muudab meie mõtted, meie teod.
Aeg on see,
mis meie elud kokku täna seob.
Aega a .....
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....