Sõnale lilleke leiti 44 luuletust
Üht lillekest...
Üht lillekest ma jälgisin
ja ootasin õie avanemist.
Ootasin päeva, ootasin kaks,
aga mul ei katkenud jaks.
Üks kaunis päev mul õnne tõi,
nägin, kuidas puhkema lõi õis.
Kastetilk helkis õienupu sees,
minul õnnest olid silmad vees.
Päikesekiir puges lillenupu sisse,
soojus tuli südamesse.
Õis see avanes taevani,
mul hinges rahu on siiani.
Kevad
Miks peidad ennast kevade,
kuigi oled siin?!
Pilvekardinate tagant piilub päikene,
mul olla kurb on nii.
Alles sa tulid mu südame,
soe oli päikesekiir,
lilleke õrn ja nii haprake-,
külmetab mu hingepiir.
Tule peidust välja mu kevade,
too tagasi päikesekiir,
loo õrnad tunded taas õitsele,
lihtsalt ole siin!
Võilillekene
Ma ei suuda võilille vihata,
ta meenutab mulle päevi,
päikeselisi päevi minu elus
Võilill on olnud alati minuga,
kevadel ja suvel,
see on siis, kui tunnen kõige rohkem rõõmu,
läbi minu elu oled olnud ikka samamoodi,
ei sa muutu kunagi
Võilill, sa oled ilus,
ei ole sa rämps ega midagi,
oled olnud ravitseja
ja nii mõndagi
Tule, tule suveke!
Tule, tule suveke,
tule lõoke!
Mulle meeldib kesake,
kesal lõo pesake.
Tule, tule suveke,
valmi marjake!
Mulle meeldib maasikas,
ta suu punane.
Tule, tule suveke,
õitse lilleke!
Mulle meeldib ülane
ta valgusküllane.
Tule, tule suveke,
puhke pungake!
Mulle meeldib leheke,
ta õrn ja haprake.
Tule, tule suveke,
hõiska keeleke!
Mulle meeldib emakeel
ja tema kõlake.
Tule, tule suveke,
varsti sügis teel!
Nukker on ta meeleke,
pisarad ta teel.
Tule välja kevade
Tule välja kevade,
aeg on nüüd sul tulla.
Sula ära lumeke,
ei jaksa enam olla.
Vulise kiira-käära ojake,
päästa lillekesed valla,
nad niigi kauaks jäänud on
paksu lume alla.
Sära, sära päikene,
ära kustu eal,
oled energiaküllane,
ei selleta me saaks.
Siruta välja end pungake,
iga oksa peal.
Muru,muru kullake,
näita rohelist pead.
Tule, tule laululind,
tule nüüd tagasi.
Varem võib tulla ka pääsulind,
sest süda tunneb nii.
Lillekekimp
Lillekimbus õied valged
õied sini-sinised
õisi punaseid on rohkem
armastan ju kõiki neid
Lillekimbust rõõmu tunnen
eemal lendab liblikas
Kas ehk võtsin tema õie
või niisama tiirutab?
Lillekimbust lendleb õhku
lõhnu, mis nii magusad
Mesimumm on valind nupu,
õie kõige kaunima
Särav isadepäev
Taevas särama lõi täna
ja päev muutus elavaks
pilvede alla ei mahtunud ära
vihm,mis muidu tibutas
Norus peaga lillekene
avas oma nupukese
imelisel päeval ta
tahtis jälle õitseda
Mis võiks öelda isa süda
mida tunda täna ta
kõik rõõmud kogutud
päeva sisse
Oh,mis rõõm on kinkida!
Isake!
See päev on Sulle,
võta vastu,armastan!
Põselt püüan pisara...
Kevade bluus
Juba linnukesed väljas laulavad
asotsiaalikesed pargis vedelevad
lume alt on sulanud miinid
need on pargielu ikoonid;
õues läheb roheliseks
see teeb issanda loomaaia eriliseks
ja see sobibki Eesti mehele nagu mina
kõik toimib loodusfilmina;
Väinod autos joovad
kevadet nad kuulutavad
lendas klaasist välja üks raip
tere, palun tuvastage onu laip;
peernartel lõhnavad lillekesed
tüdrukud õues on nagu pääsukesed
Koit Toome neil kannul käib
zooloog tal jooksuaega diagnoosib;
tulemata ei jää maipühad
klaaritakse ära seisukohad
EKRE koguneb päälinna .....
Lill
Kord aias õitses väike lill,
ta imekaunis, kuid ei tea,
miks kasvama peab lumes küll,
kui ise on ta väike, hea...
Eks külmas lumevaalus peitub
väike õnneõieke,
teda saatmas päikse paitus,
on ta ju lumelilleke...
Kui leiad õie lume seest,
ta Sind ju õnnelikuks teeb,
Sa teda otsima ei pea,
ta ise Sinu leiab ka...
Kas oled suur või oled väike,
on igaühel oma päike,
mis õnnelille hellitab
Su südames ja hinges ka...
- Tarmo Selter -
8.märts
Iga mehe huulil Naine
jäägu täna kõlama!
Ülivõrdes ülistused
naisi tuleb austada!
Täna mehed, kätel kandke
oma kalleid kaasasid!
Lubadused nüüd kõik täitke
homme juba unub kõik!
Pole täna raske kanda
kätel ühte naisuket
Rohkem kallistusi anda
kasvõi ühte lillekest
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Kaeblev lillekene
Lillekene kaebles lillepotis,
kitsaks jäänud tema pott.
Pea mul longu vajunud,
kehv on mullatoit.
Kastekannu tilast vett,
ei tule tilkagi.
Päikesevalgust näinud pole,
juba ammugi.
Roniks välja oma potist,
kuid juured nõrgad all.
Kes mind üldse pistis potti?
mul hea oli metsa all
Sammal toitis,
vihm mind kastis,päike soojendas.
Väikses potis nüüd ma närtsin,
milles süüdi ma??
EMALE
Mida mul, ema, on kinkida Sulle -
kõik minus on osake Sinust?
Mälestused, mis peidetud küünlatulle
ja see ainuke lilleke pihus.
Ees on päikesekevad, on lilledepõim,
ees on tuhandeid tundeid ja soove.
Kingin Sulle kõik helge,
kuid sellegi sain Sinu armastusest ja hoolest.
Naine või lill.
Sa kutsud naist lillekeseks,
Kas pead teda närtsivaks õiekeseks.
Kas oled piisavalt järjepidev, et teda kasta,
Kas suudad teda hoida ja käest mitte lasta.
Kas sa oled talle piisav väetis,
Hoolitsed ta eest ega lase jääda tal väetiks,
Või otsima peaks ta viljakama pinna,
Keegi teine ehk on hoolivam tahab ta sinna.
Kui julget talle öelda lill,
Ei piisa kui vaid sul püksis on till.
Naine vajab hellust ja hoolt,
Kas siis kui ta on hõivatud juba sinu poolt.
Muidu keegi teine talle hoolt pakub,
Sinu juurest ta koos juurtega minema katkub.
Kui sa temaga hästi .....
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Jälle
Tuul jälle puistab toomepuudelt lund
ja öösiti ei ole kaua und.
Suur kevad avab meile maa;
toas istuda nüüd enam küll ei saa.
Nii pikalt ootama peab ilmataadilt sooja,
veel palju kordi päike ringiga läeb looja.
Siis vargsi lillekene näitab end
ja algab tuules värviliste liblikate lend.
Nüüd päike saadab meile kuldseid kiiri
ning laululinnu lõõritustel pole piiri.
Käib kevadest ja rõõmust ringi pea,
Ma lulujuppe ise kokku sean.
Oh,tere,KEVAD;
päiksest aurav põllumaa!
Oh,tere,sügav hiiemets!
Merd unustada ka ei saa!
Trepist üless
Trepist üless iga samm võtab osakese minust,
sest iga samm trepist üless lähen kaugemale sinust. Nii siis iga samm trepist alla viib mind lähemale sulle.
Mu arm, mu põrgu.
Trepist üless, trepist alla.
Suur on mu vaev.
Pingutan ma liiga palju?
Seisma pean ma jääma.
Ära kurvasta lilleke.
Kohtume pea.