Sõnale linnuke leiti 122 luuletust
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
Emadepäev
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
Jäämurdja*
pidin sündima jäämurdjana
aga ka jäämurdjal on kevadel
vähe tööd
kui linnukesed siristavad akna taga
ka linnukestel on oma tagasi tulekulennust
nüüd kõri üsna hoolega töös
et tutvustada ja meelitada ligi endale
uusi kaaslasi
jäämurdja suvel puhkab sadamas
pole jääd, mida lõhkuda
pole mida purustada
pole jäätunud vett, mida murda
aga linnukesed siristavad edasi
ja aina valjemini
et nende hääl kevadelgi oleks
valjult kosta
Kaunis mai
Kätte on jõudnud kaunis mai
sirelipõõsas jutuvada käib
linnukeste nokad avatud kui sireliõis
sellist ilu ainult kevad pakkuda võib
Päikesel kõrvuni on suu
kulda kallab terve kuu
naerul on kõik liblikad
ärevil kõik putukad ja mutukad
Kevad maikuud õnnistanud
emade südameid rõõmustanud
kaunist sündi ja sünnipäevi jaganud
loodusele ilu ja võlu taganud
Emake laula mulle
Emake, emake
laula mulle,
lõõrita kui lõoke,
sinitaeva linnuke.
Ema, emake
laula mulle
hõbekeelsel, kuldsel meelel
päikesesooja südame..
Ema, emake
laula mulle
häälel tasasel,
õrnal helil nagu kannel
hinge puudutades.
Ema, emake
laula mulle,
lõõrita kui lõoke,
sinitaeva linnuke.
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Ilus päev
Päike kuldab sinitaevas,
loodus ärkab elule.
Igas päevas midagi uut on,
minule, sinule-, kõigile.
Tore on see päeva algus,
kui sind tervitab päikene,
sekka linnukeste laulu,
kõrvu paitavat muusikat.
Kogu päev siis laabub hästi,
tunned elamise lusti.
Hea, et päev on korraga,
oleks vaid rõõmupäevi otsata.
Kirjake
ma alati arvasin
et kirjutatakse kirju pudelisse
ja visatakse see merre
lootuses ja usus, et see jõuab
õige omanikuni
aga
on ka teisi viise
vanasti ma kasutasin postkasti
adressaadita
huvitav, kes need kirjas avas
või ei avanud
või pandi need otse paberhunti
aga
ilusaim idee
mida hiljuti nägin
oli puhuda õhupall täis
siduda külge sinna kiri
ja lasta tuulel kanda
me enam ei saa linnukesi nii koolitada
arvan, et see väljaõpe lõppes juba sajandeid tagasi
aga
millisesse atmosfääri kihti see pallike jõuaks
troposfääri ehk?
Kevad on käes
Laulab soojalt minu süda
nagu linnukene oksa peal.
Lillelõhna täis on kevade,
päike veeretab end kõrgele.
Õiepung end kikki ajab,
suminat kuulda on veidike.
Summ, summ, summ, summ,
rõõmustab mesimummi meeleke.
Õhk on kirjudest liblikatest tulvil,
nukkumise aeg on läbi saand.
Võimas kevad nüüd looma sunnib,
õnn, kui sellest osa saad.
Kevad südames
Sinilill. sinilill,
sul on ilus sinisilm.
Ülane, ülane,
sul on valge kaelakee.
Päikene, päikene,
sul on soe põseke.
Kaseke, kaseke
sul on magus mahlake.
Linnuke, linnuke,
sul on kuldne nokake.
Kevade, kevade,
oled armas minule.
Kevade, kevade,
oled sügaval südames.
Äiu, äiu kullakene
Äiu, äiu kullakene,
rinnal magus piimakene,
kuusel särab küünlakene,
teel on juba jõulukene.
Äiu, äiu kullakene,
magus olgu unekene,
kuusel särab ehtekene,
rinnal hingab lapsukene.
Äiu, äiu kullakene,
tasa sajab lumekene,
ahjus praksub tulekene,
küpseb jõulukakukene.
Äiu, äiu kullakene,
akna taga on talvekene,
raagus puudel palju lund,
loodus magab talveund.
Äiu, äiu kullakene,
väike tsirgulinnukene,
süda turvaliselt tuksub,
jõulurahu tugevalt rinnus põksub.
Äiu, äiu kullakene....
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Tunnen tugevat sidet emaga
Tunnen tugevat sidet emaga,
kuigi ei ole kunagi juhtunud teda nägema,
ainult muinaslugusid pidanud kuulama,
vales ja tões elama.
Vahest oksal siutsunud kui linnuke ma,
kel pesa on läinud kaduma.
Vahest kõigest hingest kui hunt
kuu_peale ulgunud ma.
Aja kestel läeb kurbus kaduma,
kuid hing jääb igatsusest leinama.
Mõnel hetkel jääb aeg peatuma,
laseb mõttevoogudel lennata.
Ema, Sa oled mul tundmata,
kuid südames tugevat sidet tunnen Sinuga...