Sõnale linnulaul leiti 91 luuletust
Hommikul
Hommikul ärgates,
päikest märgates,
linnulaulu kuulates,
ilma vaadates,
mul rõõmsaks muutub meel.
Soov mul oleks alati
ärgata päikeses, linnulaulus
ja sooja ilma sees.,
et rahu oleks hinges ja südames.
Kevad imeline
kõike seda teeb,
kevadet tunda on ja näha,
kogu ilma sees.
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Tali tuleb
Valge lumeteki sisse
peitumas maailm,
jääkristallist helvestesse
peitub talve hing,
kuusepuu saab härmas kuue,
lehtpuu jäised lehed,
linnulaulu vahel kuulen
rohkem või siis vähem.
Talv see vaikselt tulemas,
kaasas öised külmad,
sügis lumeteki peal
veel talvele teeb silma.
- Tarmo Selter -
2023
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Valge sulg
Esimene asi, mis äratab üles
on linnulaul tinavile asemel
hing sees ja meel alles
atmosfäär teisel tasemel;
hauad dekoreeritud moonidega
lahkunu omakstel need rinnas
pärast nelja aasta tundidega
on rahu määr kõrges hinnas;
maailm põles, aga seeme mullas
mudaväljakust uuesti roheliseks
kolmas ja neljas ratsamees mõllas
industriaalne kurjus oli eeliseks;
kas on au pärast elu olemas?
mis neid lahkunuid mäletab
15 miljonit hinge puhkamas
mõni rõõmus mõni igavesti kipitab;
moonipõllul nähtud varje valgeid
nagu fantoomid rahutud
iga osapool tänab julgei .....
Sa maga veel
Kallis sünnipäevalaps Sa maga veel,
ilus päev Sind ootamas on ees,
Päike tõuseb koos linnulauluga,
rõõmus päev saab Sul olema.
Rõõmustagu Su süda täna,
hinge tulgu Sul palju sära
ja õnnesoovidest saagu suur kuhi!
Maga sünnipäevalaps veel,
kaunis aeg Sind ootamas on ees!
Hommik
Hommik tuleb uue jõuga,
uued tuuled kaasa toob.
Sügis surub peale väega,
suvest vägevam tal võim.
Hommikud on helge moega,
mõni nukrust tuua võib,
kui sa oled eilses päevas,
mil peas veel segi oli kõik.
Kui hommik täis on linnulaulu
ja väike rõõm on südame peal,
see ongi tore hommiku algus
ja hingest suvi otsa saa eal
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.
Juulikuine värskus
Juulikuine vaikne hõik
vihmasabinaid on täis,
rohelust nüüd leida võid
sealt, kus loodus üle käis.
Linnulaulu kõikjal kostub
meie oma metsades,
mis taamal kajamas on vastu
rohelistel nõlvadel.
Naudib elu väike putuk´,
metsatukas rebane,
linnukene ruttu-ruttu
süüa viimas pojale.
Vihmapiisa värskus, võlu,
tuuleiili paitav jõud
loomas ümberringi elu,
lõppenud on viimaks põud.
- Tarmo Selter -
2023