Sõnale linnulaul leiti 103 luuletust
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Hauakääbas
Kääbakil on hauakääbas...
Kaua pole nuttu olnud siin...
Linnulaul on haua kohal armas...
Üks hing on taeva läinud siit...
Ma siiski mõned pisarad veel kallan
Ja tervitused saadan taeva siit...
Ãœks hing on lahti saanud vaevast...
Miks muidu kääbakil on hauakääbas...
Kevad
Talve ei mäletagi enam
kevad on ju palju kenam
Lillevanikuid täis on aas
linnulaulust rõkkab laas
Kiirelt vulisevad veed
rändlinnud on tagasiteel
Rohututikene mullast tärkab
kevad loodust üles äratada aitab
Kevad soojalt südameisse poeb
hingel on nii mõnus soe
Tahad või ei taha sa
põue poeb ta ikka salaja
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Kingitus Ukrainale
Saadaks tüki sinitaevast,
tüki kuldsest päikesest,
Ukraina, kus on mustjas taevas,
vähe särab päikene.
Saadaks osa lillekimbust,
mis korjatud on metsa alt.
Saadaks ühe linnulaulu,
mis kurba hinge rõõmustaks.
Ilus on küll meie kevad,
kuid täit rõõmu ei tunda saa.
Ukraina elu südames on praegu
Soov tükike kevadet on kinkida.
Sõjapasun hüüab...
Ukraina kohal sõjapasun hüüab,
trummid põrisevad
ja põrgukstel keeb.
Inimesed põgenevad,
kodud maha jäävad,
rusuhunnikutes oigeid kuuleb veel.
Linnulaul on ammu vaiki jäänud,
vaid üks kägu, võõras pesas veel.
Rännumees, kes võõrsilt koju tulnud,
upub pisarates, kodu ukse ees
ja abipalveid saadab ta
taeva poole teel'.
Ootan kevadet ma juba
Ootan kevadet ma juba
Õitsvaid lilli nuusutada
Püüda liblikate lendu
Tervitada linnukeste rändu
Ootan kevadet ma juba
Kuulda vaikse metsa koha
Sinililledest pärga teha
Kasteheinas sulistada
Ootan kevadet ma juba
Linnulaulu siristada
Pehmel samblal istet võtta
Aeg see enam nõnda tõtta
Palju õnne!!!
Üks piisake päikest,
veidi rõõmupisaraid,
grammike äikest,
kevadõiekobaraid,
linnulaulu kaja,
jää vulisevat ruttu
sulamise ajal
kostub lapse nuttu,
naerukilkeid vaikuses,
Sa sündisidki meile,
särasilmil vaadates
justkui alles eile...
- Tarmo Selter -
Tõeline emadepäev
Aasad täis kirevaid lilli
kirjude liblikate lend
rõkkav linnulaul poegi täis pesal
vihmapiisad sinise taeva all
kuldse päikese põletav süda
õnnest pakatav imetav rind
salajas nuttev kannatav hing
aastast-aastasse pöörlev elu ring
Südame kaudu...
Öises kuuvalguses pilvede tagant
paistmas tähed, me oleme siin,
kogu maailm me ümber veel magab,
õrnalt kumamas on koidukiir...
Ööd nii pimedad hetkes on tasa,
kuid meie sees süttimas leek,
mis kuumuseks kaht hinge vajab,
kes koos oleks tundmuste sees...
Sinu sära see toob välja päikese,
Sinu naeratus loob linnulaulu,
luues hetked nii suured kui väikesed
meie oma südame kaudu...
südame kaudu...
Kui saabumas koidiku kuma,
on süttimas suur taevakaar,
kahte hinge, mis leekides juba,
paitab päikesekiireke seal...
Sinu sära see toob välja päikese,
Sinu n .....
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
Invest in Li-Fi
Kui küsid,
mis toimub mu peas.
Siis seal asub mu maailmake,
minu mõtted.
Universum isemoodi,
Kuulub ainult mulle. ¤
Selle toonid-võnked
vibratsioonid.
Kõige külluses rikastunud emotsioonid.
Lihtsalt värvid,
varjud.
Puud-põõsad ning linnulaul.
Kolm kõrget sammast südamel.
Taamal pilvilõhestavad topelttornid.
Minnud-Mjaugud, Lotted-Jussid,
Aadud-Katjad.
Teadmata-teatud mõttes transformatsioon.
Muutused ning paigalseisud,
edasiliikumised ideaalsed.
Inimesed reaalsed
sürreaalsed, õiged-halvad parimad.
Tee peale jäänud kohad sammudes seljatan.
Peaga mõtlen h .....
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....