Sõnale loodud leiti 184 luuletust
Põrgukoer
Üks põrgukoer on lastud lahti,
kes maailmas lõhub ja lammutab.
Peab inimestele ta jahti,
õgib ja hammustab.
Traakoniks ta vahest muutub,
tuld purskab ja sülitab.
Seitse pead on kaelal kanda antud,
mõõk vaid sellel ligi saab.
Kes küll peataks põrgukoera,
marutaudis ja näljase.
Millal viimane pea saab maha löödud,
et maailm rahus taas elada saaks?
Rongavere mägi
nõukaaja lõpus ja Eesti aja alguses
elas üks talunik saatanast endast
nüüd see lugu avalikkuses
veel üks mul Mulgimaast;
ta ei maganud kunagi
tegi tööd öösel ja päeval
kohalikud ei julge nähagi
mida muud ta teeb seal üleval;
kui buss linnast tõi sulaseid
isegi mõned ta nabis
keegi ei näinud uuesti neid
kes ta maal abis;
kõigil tekkinud kahtlusi
et ta abilisi elusalt nülginud
kui on palju hernehirmutisi
mida oma alale pannud;
kord pubekad mäkke läksid
aasta 1993 sügis kestis
ära nad tare ees eksisid
kuni peremees ise neid leidis;
revolvri ja v .....
Teeb kurvaks
Pole iial viha tundnud,
ega peitnud ka.
Valu olen tundnud küll
ja endas ära peitnud ta.
Pole kohta vihal minu hinges,
ta ei mahuks ka.
Valu mahub minu hinge,
rõõm ja kurbus ka.
Hoian eemale ma vihast,
ta kurjast loodud on.
Ei taha tunda allaneelamise viha,
vihal oma tund.
Kiidulaul
Mulle
kes ma olen iseenda suurim tunne
suurim tunne ilmas
enda kallim aare
mulle
kes ma olen justkui enda aare
enda südamesse kirjutatud luule
mõtlemata muule
olen iseenda kõige tähtsam luule
Nii nagu teiegi
käin tihti piidlemas
käin tihti luuletuste kodus piidlemas
kui palju vaadatud
kui palju kiidetud
kas on aplaus
kui teised võidavad
ma iial pole nõus
Ma avan õnnelikult pihu
teid sõnadega puistan
üle puistan
ma valimata korda
järjekorda
kuid nuputan
mis teis on nihu
ei vaatagi
te mõtlegi
teid lahkelt uputan
ma enda tõe
ja tolerantsi massi
m .....
Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.
Vares ja Harakas
Vares kraaksub tankitoru peal
uhkelt püsti hoiab oma pead
noka taeva poole sirutab
järjepidevalt kraaksutab.
Läikima löödud ta sulekuub
rind on puhvis
kaelas pihlakee uhiuus
varba vahel lilli on kuus.
Kädistaja harakas platsi tuli
teda meelitas sära ja küünalde tuli
ja uudishimu suur-kes tuli, kes suri?
Vares tankitoru peal lehvitas tiibu
seal jagas harakale uudiseid uusi
ja siis lendu tõusis viuhti
Kädistsjal harakal infopagas suur
nüüd kädistab õige mitu kuud
ta isegi ei tea, mis õige, mis vale
ja kas üldse jõutaks tõele lähemale?
Aeg
Aega mõõta me ei saa,
ainult reguleerida,
vaikse kellatiksuna
ajas eksisteerida.
Ajas elu tuleb, läheb,
jättes järgi jälgi
vahel rohkem, vahel vähem,
ei vaadata saa järgi.
Aeg see liigub omasoodu,
meie oleme vaid viiv,
sähvatus, mis korraks loodud
meie eluhetkes siin.
- Tarmo Selter -
2022
Kingitus
Võib-olla see Kingitus on suurem
kui ma eales oleksin osanud arvata
Ma arvasin liiga traditsioonilist rada pidi
Sest mu seni elatud elu kogemuste mälupilt lõi selle
kasutades vanu pabereid, vanu faile
Aga ma ei arvanud, et see võib nii suureks paisuda
Et see Kingitus on nii suur ja raske
et ma olen isegi võimetu seda lahti üksinda paki seest võtma
isegi selle peal olev sleif on veel minu jaoks südame põksuma panevalt
ärevust toov
Rääkimata sellest kuivõrd palju ihkab mu keha olla loodusega kooskõlas
puhas, painduv ja loominguline
Iga Kingitus tuleb õigel ajal
ja .....
Sagedused ja detsibellid
Sagedused ja detsibellid
Raske vahel armastust vastu võtta,
mitte ei tahaks,
vaid et inimestel on endal haiget saamisest tekkinud müürid ette
ja see ei pruugi olla üldse seotud paarilisega
vaid eelnevate elude ja lapsepõlve traumadega
Mitte, et ei sooviks armastada
Aga vahel ei oska endast anda ja võtta vastu määramatu süvikuga armastust,
mis on loodud inimkonna toetuseks ja päästmiseks
Vahel ma ei usu lugusid
ja siis saab minust skeptik
Ma istun tööl kulm kortsus ja lülitun ratsionaalseks
lubamata südamel tantsukingi jalga panna
või iluuiske
Ometi ma ju väg .....
Pöörlev peldik
Tänapäeva huumor on abstraktne
iga gmodi vaenlane pole adekvaatne
OBUNGA kõrval mind veel taga ajab
pöörlev peldik, mis poola keeles kajab;
laul sellest, kuidas mehel
on tuli perses veel
saadud laktoosiga löödud
mis supi sees söödud;
kui kuuled, et sinu peldikus
elab poola mehest kummitus
ning ringi õhus pöörleb
jookse - see asi kallale tungleb;
"po twojej pysznej zupie
nie ruszam dupy z klopa
ta zupa była z mlekiem
na mleko mam alergię"
Ärevus
Inimesed rapsivad, rapsivad,
kuni mõistavad, et rapsimine ei too enam mingit kasu
Selle rongi pealt tuleb maha astuda
Aga kuhu poole?
Kuhu edasi?
Kas joogi, söögi või tablettidega tuimestada oma ülitundlikkuse taju, et olla vähem teadlik sellest, mis toimub ümberringi?
Sest nii me võtame ju maailma vastu:
läbi enda ja enese kaudu
Ärevus ei lase mul olla,
süda on rütmist väljas,
linnatempo ei sobi mulle
Kui kunagi saan endale kuldsed käed või
leian endale inimese, kellel on olemas need kuldsed käed,
siis kolin maale elama
Nii paljugi ärevust võib lihts .....
külm on II
Kui leiad kunagi inimese, kes on sama hull või pöörane, kui sina
hoia temast kinni, jälita teda, jälgi teda
topelt hullus loob alati süsteemi pahvakuid
ja mõttemulle, mida enne pole loodud
Uut teed vabanemisele
Micheal Singer "Köidikuist vabanenud hing"
Samal ajal kui Pluuto teeb retrograade
Jah, Sul on õigus,
hommikul peale kohvitasse ma higistan oma fliisist hommikumantlis
sest siidist pole veel osta suutnud
Maailm muutub
Soojus on mu valuuta
Külmetaval kunstnikul on alati külm
Aga on mõned hetked, mis toovad soojuse tagasi Koju
siis naudid neid, .....
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Toomepuu
Toomepuu on puhkenud õide-
lõhnavad, õrnroosad nad.
Ööbikut saab varsti näha
Toomepuul, seal laksutamas.
Imeline Toomepuu
õitseb terve maikuu.
Õitest salamisi marjad saavad,
marjad nagu mustikad,
mis suu mustaks muudavad.
Toomepuust on laule loodud,
luulel lastud lennata.
Maalitudki Toomepuud on
mõne pintslitõmbega.
Toomepuult ma mõne oksa,
emale võiks kinkida,
Mõtteis paneks oksal laulma-
õrna ööbiku oma viisiga.